Kultuurist. Treppidest. Xanaksiga katsed alles käivad.
Ma olen nii lõpmata näljane uute muljete ja elamuste ja kohtade järgi! Minu igapäevane argine reaalsus ei ole mulle enam päris hästi vastuvõetav.
Haiglast lahkudes sõitsimegi otse ERMi. Eelmine ERMiskäik 2017aprillis jäi väga üürikeseks. Mul õnnestus kohe peale Uurali Kaja läbimist kõhuli käia ja nutma hakata ning siis sõitsimegi Janekiga Riina tigutorni külaliskorterisse (check!) ööbima. Hommikul reisisin juba koos Peipsi toiduvõrgustiku liikmetega Hiiumaale. Peipsimaa maitsete aasta oli kohe algamas. No küll me tegime seal toredaid sööke!
Siis saigi pähe võetud plaan minna sügisel uuesti Hiiumaale, seal oli a la kunsti ja kulinaaria nädal. Mul olid hotellidki broneeritud, aga viimasel hetkel lõin põnnama, et ikka raske on jne. No kurat, kui loll ma ikka olin! Omal jalal kõndisin siis veel ju. Krossi oleksin pidanud oma küünarkarguga jooksma, mitte kodus pabistama. Loll loll loll!
ERM oli lahe. Aga üheks korraks on seda kahtlemata liiga palju. Ja hullult ajab kuulid kokku pidev helitaust, igast nurgast mängib erinev lindistus. Aga kui ma elaksin Tartus, siis käiksin natukesehaaval raudselt iga nädal Ermis.
ERMi restoranis ilmselt mitte nii tihti :P
Söök oli maitsev, aga selleni jõudmiseks tuli tükk aega segaduses olla, ära minna, siis jälle tagasi minna ja siis juba ka sisiseda.
Kui meie restoranialale jõudsime, siis ei olnud seal ühtegi klienti. Leti taga oli 4 noort teenindajat +pluss veel eemal üks, kes sõbrannaga lobises. Tervitasime. Tervitati vastu. Ja sinnapaika siis kõik jäigi. Passisime seal mõnda aega ja vaatasime abitult ringi ja läksime minema, sest mingit tähelepanu me rohkem ei pälvinud.
Mulle mõjuvad sellised asjad alati väga raskelt. Nutma õnneks ei hakanud. Kuigi oleks võinud, sest kõik need haiglavintsutused ja kolm järjestikust magamata ööd mind just parimasse vormi ajanud ei olnud. Janek selliseid olukordi üldse lahendada ei oska.
Mina enam võõrastele ise midagi öelda ega küsida ei taha. Või noh, ma muidugi tahaksin, aga kõnehäire on minu jaoks nii kaugel, et väsimuse ja närvilisusega kõlab see vastiku purjus lamisemisena
Õnneks oli meil kaasas Leenu, kes restorani tagasi marssis ja küsis, et mis nüüd saab siis? Selgus et ikka saab. Sõime veisepõske, seafileed ja kana. Ja maitsesime tüki murakakooki. Kõht sai täis.
Aga sinna tagasi kindlasti kunagi ei lähe.
Ei ole mina ERMi restorani kohta veel head sõna kuulnud kelleltki. Kuigi toit oli rikkalik ja maitsev.
Kui koju jõudsin, siis magasin terve reede.
Ja pool laupäeva. Päeva teises pooles läksime Rakverre Tšilli sügislaadale.
Vihma sadas aga ikka oli tore. Ostsime huvitavaid tšilliseid söögiasju, sõime okonomiyakit, mis oli hea juba selle pärast, et Andrus Albrecht, formerly know as Bonzo seda valmistas ja jõime ploomiveini. Veel kuulasime Bombillaze kontserti vähestele valitutele. Sest enamus inimesi on ju mõistlikud ja lähevad vihma eest koju ära.
Ülichill :) Kill oli nii armas ja tuli lavalt allagi, et mind kallistada. Nii hea on olnud aegade jooksul tema pilli järgi tantsida. Küll Bombillaze, küll Rombi ja üks kollektiiv on tal veel, aga vot selle nimi ei tule praegu meelde.
Erakordseid sündmusi jagus sellesse päeva veelgi. Janek ostis mulle mütsi! Ma ei ole oma senises elus mütsidega sugugi lähedastes suhetes olnud. No ei sobi nad mulle.
Oma unistustes kannaksin küll kübaraid ja turbaneid ja salle ja loore, aga ei sobi noh.
Selle mütsi ma omale aga pähe surusin, sest et külm :) Juuksed oli ju vaja maha lõigata :)
Pühapäev oli kole päev.
Andsin ära meie koera. Meie Kusti, kes on 8 aastat meie pere peast pisut lihtne sõber olnud...Kusti toodi meile, sest lapsed olid naabrite kutsikatega mängimas käinud ja noh, nii ta läks. Tõu poolest on Kusti Läti lambakoer, sest tal on tagajalgadel lisavarbad :)
Kusti esimene nimi oli Gucci. Kuna kass oli meile tulnud nimega Kenzo, siis arvasime heaks seda traditsiooni jätkata. Sead olid meil Dolce ja Gabbana, kanad Tyra, Elle, Carmen jne. Kuna aga koerake peast tõesti lihtne oli siis väikese Mia suupäraseks hääldatud Kusti tema nimeks jäigi.
Kusti kasvas, mehistus, aga mingit huvi vastassugupoole ega hulkumise vastu ta ilmutama ei hakanud. Nautis koduõues täielikku vabadust. Tal oli ainult üks armastus, meie isane seapõrsas, kellele ta igal võimalusel läheneda üritas. Järglasi sellest ühepoolsest kirest õnneks ei sündinud.
Ja kui notsud ära notsudemaale läksid ning süldiks ja praeks said, siis sõi Kustigi oma esimese armastuse maiseid jäänused hea isuga. Nii, et mõnes mõttes see siga ikka tema omaks sai.
Mõne aasta pärast meiega uude koju kolides sai Kusti leinast üle, muutis orientatsiooni ja hakkas vahel, kui tuul sõnumeid tõi, teises küla otsas naistes käima. Jõuliselt. Koos ketiga. Või siis lihtsalt vabandava näoga sinu kõrvalt jooksu pannes. Siis juhtus ka nii, et mina olin autoga enne naabrite juures kohal, kui Kusti ja ta pidi mulle otse pagassi jooksma. Õnneks olid naabrid mõistvad ja tüli neist seiklustest ei tulnud.
See foto on tehtud minu sünnipäeval mõni aasta tagasi. Kusti on koos oma vanema vennaga (ka selline lihtsam tüüp) murulkujundujumise võistkonna koosseisus dopinguproovis. Sünnipäeva teemaks olid tol korral "Alavere küla para- ja eriolümpiamängud".
Iga nali, mis ma oma elus teinud olen, on alati minu juurde tagasi tulnud. Veel mustemana. Alati minu kulul.
Ja mul ei ole vähimatki plaani tagasi tõmmata. Kui tõesti kuskil on olemas mingi Karma või midagi taolist ja teie temaga suhtlete, siis öelge talle, palun, edasi midagi sellist:
Nüüd oli aga nii, et Kusti on päevad läbi üksi õues ketis, mina toas ja kõik teised koolis ja tööl...
Minu sõber Ülle sai omale uue kodu ja ta tegi mulle sõbrateene, kindlasti ühe suurima, mida minu olukorras sõbrale teha saab - ta võttis Kusti omale. Ma tean, et Kustil on tema juures palju parem kui siin üksinda ketis, aga ma tunnen ennast tõelise värdja ja reeturina ja ulun isegi praegu seda kirjutades kõvemini kui Kusti iialgi seda tegi. Isegi vaatamata xanaxile, mida ma sellest nädalast 3x päevas kohusetundlikule krõbistan.
Jah, asjad on nüüd nii kaugel. Nutuhoogusid need tabletid vähemaks ei võta (sundnutt tuleb ülemiste motoneuronite kahjustusest ja minu jaoks on see midagi sellist nagu iiveldus. Silmad iiveldavad), küll aga aitavad paremini magada. Ja selle olen ma nüüdseks välja teeninud küll. Ärkan endiselt iga paari tunni tagant, et võtta ette suured manöövrid asendivahetuseks, aga magan kohe sügavalt edasi. Halleluuja!
Vahepeal kirjutasin artikli ühest lahedast külaseltsist, vbl varsti see isegi ilmub.
Ja eile läksime Rakverre kinno. "Põrgu Jaani" vaatama.
Pean ennast muidu suhteliselt eelarvamustevabaks inimeseks. Siiski on paar asja, mille suhtes need mul tugevasti sees on. Prantsuse filmid. Habemega mehed. Ja Eesti filmid.
Ma ikka püüan nendega võidelda (eelarvamustega, mitte habemega meestega), aga taaskord ilma suurema eduta :P
Pikalt heietada ei jaksa (selleks on meil ju filmikunst), kopin siia oma 2 FB kommentaari.
"No mis ma ütlen... Puhas kunst!
Minu meelest tuleks rahvuse kestmajäämise nimel kallil juubeliaastal meie sitast kliimast, suhtlemispuuetest, segasestest, aga seda innukamatest suhetest religiooniga ja surmahirmust rääkida teises võtmes.
Volkonski mängis küll väga hästi :)"
"Ma arvan, et meis on säilinud liiga palju sidet reaalse (maa)eluga ja me ei tunne vajadust suurel ekraanil kunsti nime all nautida ja ohhetada, et wau, millised katkised riided ja lagunevad hurtsikud, nagu üks kriitik seda tegi. Haigustest, viletsast toidust ja vaesusest juhmistunud inimesi näen ma ka reaalses elus“.
Ma olen nii väsinud sellest, et inimesed põgenevad reaalsetele probleemidele silmavaatamise ja nendega tegelemise eest mingitesse müsteeriumitesse ja muinasjutumaailmadesse. Võlumise tööriistad, ingliteraapiad, mms, lingamimassaaži kursused (never ever ära isegi mõtle sellise mehe vända masseerimisest, kes paneb sind kahtlema sinu oskustes seda teha ega ole suuteline ise sind suunama :P)
Noh, see oli nüüd küll tore emotsionaalne purse. Ilmselgelt on 3 xanaxit mulle liiga vähe :D
Kuskilt lugesin, et Põrgu Jaan oli algselt lühifilm ja sellena oleks ta minu jaoks ehk toiminud. Materjal on ju võimalusterohke.
Kes Rakveres teatris ja kinos käinud, see teab, et Rahvaaia park seal ümber on kena koht jalutamiseks. Tahtsimegi seda teha ja saime kohe 2in1 paketi. Pidime tegema tiiru ka linna tänavatel. Sest ega sa teatri õuelt ratastooliga parki ei saagi. Trepid trepid trepid :)
Tänahommikuses Terevisioonis oli juttu osalise töövõimega inimestest. Jäi meelde üks lause: "Mul läheb tööintervjuudel väga hästi. Esimese trepini."
Ma olen nii lõpmata näljane uute muljete ja elamuste ja kohtade järgi! Minu igapäevane argine reaalsus ei ole mulle enam päris hästi vastuvõetav.
Haiglast lahkudes sõitsimegi otse ERMi. Eelmine ERMiskäik 2017aprillis jäi väga üürikeseks. Mul õnnestus kohe peale Uurali Kaja läbimist kõhuli käia ja nutma hakata ning siis sõitsimegi Janekiga Riina tigutorni külaliskorterisse (check!) ööbima. Hommikul reisisin juba koos Peipsi toiduvõrgustiku liikmetega Hiiumaale. Peipsimaa maitsete aasta oli kohe algamas. No küll me tegime seal toredaid sööke!
Siis saigi pähe võetud plaan minna sügisel uuesti Hiiumaale, seal oli a la kunsti ja kulinaaria nädal. Mul olid hotellidki broneeritud, aga viimasel hetkel lõin põnnama, et ikka raske on jne. No kurat, kui loll ma ikka olin! Omal jalal kõndisin siis veel ju. Krossi oleksin pidanud oma küünarkarguga jooksma, mitte kodus pabistama. Loll loll loll!
ERM oli lahe. Aga üheks korraks on seda kahtlemata liiga palju. Ja hullult ajab kuulid kokku pidev helitaust, igast nurgast mängib erinev lindistus. Aga kui ma elaksin Tartus, siis käiksin natukesehaaval raudselt iga nädal Ermis.
ERMi restoranis ilmselt mitte nii tihti :P
Söök oli maitsev, aga selleni jõudmiseks tuli tükk aega segaduses olla, ära minna, siis jälle tagasi minna ja siis juba ka sisiseda.
Kui meie restoranialale jõudsime, siis ei olnud seal ühtegi klienti. Leti taga oli 4 noort teenindajat +pluss veel eemal üks, kes sõbrannaga lobises. Tervitasime. Tervitati vastu. Ja sinnapaika siis kõik jäigi. Passisime seal mõnda aega ja vaatasime abitult ringi ja läksime minema, sest mingit tähelepanu me rohkem ei pälvinud.
Mulle mõjuvad sellised asjad alati väga raskelt. Nutma õnneks ei hakanud. Kuigi oleks võinud, sest kõik need haiglavintsutused ja kolm järjestikust magamata ööd mind just parimasse vormi ajanud ei olnud. Janek selliseid olukordi üldse lahendada ei oska.
Mina enam võõrastele ise midagi öelda ega küsida ei taha. Või noh, ma muidugi tahaksin, aga kõnehäire on minu jaoks nii kaugel, et väsimuse ja närvilisusega kõlab see vastiku purjus lamisemisena
Õnneks oli meil kaasas Leenu, kes restorani tagasi marssis ja küsis, et mis nüüd saab siis? Selgus et ikka saab. Sõime veisepõske, seafileed ja kana. Ja maitsesime tüki murakakooki. Kõht sai täis.
Aga sinna tagasi kindlasti kunagi ei lähe.
Ei ole mina ERMi restorani kohta veel head sõna kuulnud kelleltki. Kuigi toit oli rikkalik ja maitsev.
Kui koju jõudsin, siis magasin terve reede.
Ja pool laupäeva. Päeva teises pooles läksime Rakverre Tšilli sügislaadale.
Vihma sadas aga ikka oli tore. Ostsime huvitavaid tšilliseid söögiasju, sõime okonomiyakit, mis oli hea juba selle pärast, et Andrus Albrecht, formerly know as Bonzo seda valmistas ja jõime ploomiveini. Veel kuulasime Bombillaze kontserti vähestele valitutele. Sest enamus inimesi on ju mõistlikud ja lähevad vihma eest koju ära.
Ülichill :) Kill oli nii armas ja tuli lavalt allagi, et mind kallistada. Nii hea on olnud aegade jooksul tema pilli järgi tantsida. Küll Bombillaze, küll Rombi ja üks kollektiiv on tal veel, aga vot selle nimi ei tule praegu meelde.
 |
| Kill ja Arno (mina ka!) esinesid Nabaratooriumi kevadkontserdil Rakvere teatris 2006. |
 |
| Romb esines (mina ka!) Aartika Puhkekeskuses meie talvelaagri ajal. Ma ei mäleta, mis aasta siis oli... 2008? |
 |
| Kill ja sõbrad ALSi heategevuskontserdil Anija mõisas mais 2018 |
 |
| Kill ja digeridoo ALS-i heategevuskontserdil Anija mõisas. Foto Tarmo Siirakult. |
Erakordseid sündmusi jagus sellesse päeva veelgi. Janek ostis mulle mütsi! Ma ei ole oma senises elus mütsidega sugugi lähedastes suhetes olnud. No ei sobi nad mulle.
Oma unistustes kannaksin küll kübaraid ja turbaneid ja salle ja loore, aga ei sobi noh.
Selle mütsi ma omale aga pähe surusin, sest et külm :) Juuksed oli ju vaja maha lõigata :)
Pühapäev oli kole päev.
Andsin ära meie koera. Meie Kusti, kes on 8 aastat meie pere peast pisut lihtne sõber olnud...Kusti toodi meile, sest lapsed olid naabrite kutsikatega mängimas käinud ja noh, nii ta läks. Tõu poolest on Kusti Läti lambakoer, sest tal on tagajalgadel lisavarbad :)
Kusti esimene nimi oli Gucci. Kuna kass oli meile tulnud nimega Kenzo, siis arvasime heaks seda traditsiooni jätkata. Sead olid meil Dolce ja Gabbana, kanad Tyra, Elle, Carmen jne. Kuna aga koerake peast tõesti lihtne oli siis väikese Mia suupäraseks hääldatud Kusti tema nimeks jäigi.
Kusti kasvas, mehistus, aga mingit huvi vastassugupoole ega hulkumise vastu ta ilmutama ei hakanud. Nautis koduõues täielikku vabadust. Tal oli ainult üks armastus, meie isane seapõrsas, kellele ta igal võimalusel läheneda üritas. Järglasi sellest ühepoolsest kirest õnneks ei sündinud.
Ja kui notsud ära notsudemaale läksid ning süldiks ja praeks said, siis sõi Kustigi oma esimese armastuse maiseid jäänused hea isuga. Nii, et mõnes mõttes see siga ikka tema omaks sai.
Mõne aasta pärast meiega uude koju kolides sai Kusti leinast üle, muutis orientatsiooni ja hakkas vahel, kui tuul sõnumeid tõi, teises küla otsas naistes käima. Jõuliselt. Koos ketiga. Või siis lihtsalt vabandava näoga sinu kõrvalt jooksu pannes. Siis juhtus ka nii, et mina olin autoga enne naabrite juures kohal, kui Kusti ja ta pidi mulle otse pagassi jooksma. Õnneks olid naabrid mõistvad ja tüli neist seiklustest ei tulnud.
Iga nali, mis ma oma elus teinud olen, on alati minu juurde tagasi tulnud. Veel mustemana. Alati minu kulul.
Ja mul ei ole vähimatki plaani tagasi tõmmata. Kui tõesti kuskil on olemas mingi Karma või midagi taolist ja teie temaga suhtlete, siis öelge talle, palun, edasi midagi sellist:
Nüüd oli aga nii, et Kusti on päevad läbi üksi õues ketis, mina toas ja kõik teised koolis ja tööl...
Minu sõber Ülle sai omale uue kodu ja ta tegi mulle sõbrateene, kindlasti ühe suurima, mida minu olukorras sõbrale teha saab - ta võttis Kusti omale. Ma tean, et Kustil on tema juures palju parem kui siin üksinda ketis, aga ma tunnen ennast tõelise värdja ja reeturina ja ulun isegi praegu seda kirjutades kõvemini kui Kusti iialgi seda tegi. Isegi vaatamata xanaxile, mida ma sellest nädalast 3x päevas kohusetundlikule krõbistan.
Jah, asjad on nüüd nii kaugel. Nutuhoogusid need tabletid vähemaks ei võta (sundnutt tuleb ülemiste motoneuronite kahjustusest ja minu jaoks on see midagi sellist nagu iiveldus. Silmad iiveldavad), küll aga aitavad paremini magada. Ja selle olen ma nüüdseks välja teeninud küll. Ärkan endiselt iga paari tunni tagant, et võtta ette suured manöövrid asendivahetuseks, aga magan kohe sügavalt edasi. Halleluuja!
Vahepeal kirjutasin artikli ühest lahedast külaseltsist, vbl varsti see isegi ilmub.
Ja eile läksime Rakverre kinno. "Põrgu Jaani" vaatama.
Pean ennast muidu suhteliselt eelarvamustevabaks inimeseks. Siiski on paar asja, mille suhtes need mul tugevasti sees on. Prantsuse filmid. Habemega mehed. Ja Eesti filmid.
Ma ikka püüan nendega võidelda (eelarvamustega, mitte habemega meestega), aga taaskord ilma suurema eduta :P
Pikalt heietada ei jaksa (selleks on meil ju filmikunst), kopin siia oma 2 FB kommentaari.
"No mis ma ütlen... Puhas kunst!
Minu meelest tuleks rahvuse kestmajäämise nimel kallil juubeliaastal meie sitast kliimast, suhtlemispuuetest, segasestest, aga seda innukamatest suhetest religiooniga ja surmahirmust rääkida teises võtmes.
Volkonski mängis küll väga hästi :)"
"Ma arvan, et meis on säilinud liiga palju sidet reaalse (maa)eluga ja me ei tunne vajadust suurel ekraanil kunsti nime all nautida ja ohhetada, et wau, millised katkised riided ja lagunevad hurtsikud, nagu üks kriitik seda tegi. Haigustest, viletsast toidust ja vaesusest juhmistunud inimesi näen ma ka reaalses elus“.
Ma olen nii väsinud sellest, et inimesed põgenevad reaalsetele probleemidele silmavaatamise ja nendega tegelemise eest mingitesse müsteeriumitesse ja muinasjutumaailmadesse. Võlumise tööriistad, ingliteraapiad, mms, lingamimassaaži kursused (never ever ära isegi mõtle sellise mehe vända masseerimisest, kes paneb sind kahtlema sinu oskustes seda teha ega ole suuteline ise sind suunama :P)
Noh, see oli nüüd küll tore emotsionaalne purse. Ilmselgelt on 3 xanaxit mulle liiga vähe :D
Kuskilt lugesin, et Põrgu Jaan oli algselt lühifilm ja sellena oleks ta minu jaoks ehk toiminud. Materjal on ju võimalusterohke.
Kes Rakveres teatris ja kinos käinud, see teab, et Rahvaaia park seal ümber on kena koht jalutamiseks. Tahtsimegi seda teha ja saime kohe 2in1 paketi. Pidime tegema tiiru ka linna tänavatel. Sest ega sa teatri õuelt ratastooliga parki ei saagi. Trepid trepid trepid :)
Tänahommikuses Terevisioonis oli juttu osalise töövõimega inimestest. Jäi meelde üks lause: "Mul läheb tööintervjuudel väga hästi. Esimese trepini."
Aga meil aega oli ja pargis sai käidud.
Kirjutage mulle.
No comments:
Post a Comment
Note: Only a member of this blog may post a comment.