Pool aastat on jälle möödunud ja käes on aeg korraliseks ülevaatuseks.
Jõudsin haiglasse hommikul kümneks. Viimane öö ja hommik kodus olid ärevavõitu, nagu nüüd ikka kuskile minnes. Mitte, et ma ise midagi pelgaksin, see on selline sisemine vibra, millega ma võidelda ei oska.
Seda hirmu, mis eelmistel kordadel, et mõõdetakse ja uuritakse ja siis lajatatakse numbritega, et mis kui palju kehvem on, enam pole. Mul on küll alati olnud suht hea ülevaade ja arusaam oma kehas toimuvast, aga siiani pole olnud õiget usaldust. Nüüd on. Ega mind millegi füüsisesse puutuvaga vist väga ei üllata.
Vestlesin arstiga, tõdesime üldist allkäiku, võeti vereproovid nii veenist kui arterist ning tehti röntgen. Ööseks tuleb sõrme külge pulssoksümeeter, mis mõõdab hapniku sisaldust veres. Oli vist nii. See näit peaks olema 95-98%. Vist ei ole...
Teie panused? 😉
Plaanis on veel hingamisuuring, et kuidas kopsumaht....üldse ei taha teada. Siis kontrastainega neelamisuuring, mille pärast ma täna väga ei muretse ja ENMG ehk nõeluuring, mille pärast ma ei muretse üldse. On nagu on, ma tean nagunii, et haigus on juba igal pool laastamas.
Vererõhk jms kraam on mul ideaalne, olen ju endiselt terve inimene, kui motoneuronid kõrvale jätta.
Isegi, võiks öelda, priske tervise juures, 4 kilo juurdegi võtnud. Usute või mitte, aga selle haiguse kontekstis on see pigem hea uudis.
Mul on suva, ausalt. Pole ma kunagi kõhn olnud ega selle poole ka väga püüdnud.
Mõnes mõttes on see haigus otsekui kehaväline kogemus. Ma distantseerin ennast oma kehast. Hästi segane jutt ja polegi mõtet seda jätkata. Don't try this at home! :P
***
Praeguseks hetkeks on käes teise haiglapäeva õhtu. Tihe päev on olnud seegi.
Öösel magasin muidugi kehvasti, nagu ikka kui midagi teoksil on. Muidu magan ka kehvasti, sest iga natukese aja tagant on vaja külge keerata. Ja see on paraku suurem ja tõsisem ettevõtmine. Kodus on mul mingid skeemid ja järjekorrad, kuidas ennast keerutada, et hommikuks kuskile totaalselt kinni ei oleks parkinud ennast. Vahel passin öösel üleval. Vot see on tüütu!
Tulemusi selgus täna niipalju, et
öine hapnikusisaldus võiks olla parem.
ENMG uuring, see tunnike nõelte ja elektriga, läks tänu seda läbiviinud meedikutele, ladusalt ja pingevabalt. Sel korral aeti esmakordselt nõel ka keelde.
Tulemustega ongi nii nagu arvata oli. Haigus on ägedas faasis. Ainult nägu on veel haigusest puutumata. Selle uuringu kontekstis.
Peeglist vaatab mulle küll vastu võõras, tugevalt ülekeedetud pelmeen.
Kui mu laps mulle eile ütles, et ma olen kõige ilusam ja kõige naljakam inimene, keda ta teab, siis oli see tõeline palsam hingele. Ilu ON vaataja silmades.
Deem, äkki ta mõtles sisemist ilu? Ah mis, muidugi mitte :D
Veel oli mul pikk vestlus siinsete fantastiliste logopeedidega. Nad lasid mul rääkida kõhutantsust, vastu kuulsin seiku ooperist. Nalja sai palju.
Nende heast tasemest räägib seegi, et 2 neist on sünnilt saarlased. Ja mina, Saaremaal elanud inimesena ometigi, ei osanud seda kuskilt aimata. 2 logopeedi, kes mind varem teadsid, said minu kõnehäirest ka aru. Need, kellega esimest korda kokku puutun, arvavad (vastavalt kellajal), et ma lihtsalt pudistan pisut või olen juba napsitanud :P Kusjuures mul oli üllatavalt hea päev kõne osas. Väsimusele ja rohkele kõnelemisele vaatamata. Märkasin ka seda, et mida kõvema häälega räägin, seda ladusam jutt on.
Neelamisuuring röntgenis läks libedalt :)
Muud analüüsid olid ootuspärselt korras, vaid lihaste lagunemise marker on nüüd täitsa hukas. Ja arst ütles, et tahab mind uuesti näha juba kolme kuu pärast. No see on kindlasti sellepärast, et ma nii võluv inimene olen :D
Minu arst on samuti imetore inimene. Mul on väga kahju, et ma ei oska teda säästa. Ma olen ju selline inimene, kes läheb alati isiklikuks ega ole kunagi soliidne, vaoshoitud või reserveeritud. Arstile on aga eluliselt vajalik hoida distantsi.
Arst küsis ka, kas me nüüd räägime selle haiguse lõpust. Ütlesin, et sellist huvi mul ei ole.
Ma ei kavatse endale torusid, voolikuid kotte, aparaate, tulesid ja vilesid külge lubada.
Selles, mu noored sõbrad, ei oleks mitte midagi glamuurset, ilusat ega naljakat.
Päeva lõpus käis veel füsioterapeut, kes mu liigeseid loksutas ja see oli väga mõnus ehkki juba ka väsitav.
Homsesse päeva jääb hingamisuuring ja kojuminek. Loodetavasti mahub päeva sisse ka mingi kultuuriprogramm.
Selle jutuga saime nüüd siis ühelepoole.
Oh, teate, mis on siin haiglas lahe?
R-kiosk! Ja ma ei räägi teile hotdogidest ja 24/7 kättesaadavast kohvist, vaid nende salatiletist hoopis. See on ülilahe.
Jõudsin haiglasse hommikul kümneks. Viimane öö ja hommik kodus olid ärevavõitu, nagu nüüd ikka kuskile minnes. Mitte, et ma ise midagi pelgaksin, see on selline sisemine vibra, millega ma võidelda ei oska.
Seda hirmu, mis eelmistel kordadel, et mõõdetakse ja uuritakse ja siis lajatatakse numbritega, et mis kui palju kehvem on, enam pole. Mul on küll alati olnud suht hea ülevaade ja arusaam oma kehas toimuvast, aga siiani pole olnud õiget usaldust. Nüüd on. Ega mind millegi füüsisesse puutuvaga vist väga ei üllata.
Vestlesin arstiga, tõdesime üldist allkäiku, võeti vereproovid nii veenist kui arterist ning tehti röntgen. Ööseks tuleb sõrme külge pulssoksümeeter, mis mõõdab hapniku sisaldust veres. Oli vist nii. See näit peaks olema 95-98%. Vist ei ole...
Teie panused? 😉
Plaanis on veel hingamisuuring, et kuidas kopsumaht....üldse ei taha teada. Siis kontrastainega neelamisuuring, mille pärast ma täna väga ei muretse ja ENMG ehk nõeluuring, mille pärast ma ei muretse üldse. On nagu on, ma tean nagunii, et haigus on juba igal pool laastamas.
Vererõhk jms kraam on mul ideaalne, olen ju endiselt terve inimene, kui motoneuronid kõrvale jätta.
Isegi, võiks öelda, priske tervise juures, 4 kilo juurdegi võtnud. Usute või mitte, aga selle haiguse kontekstis on see pigem hea uudis.
Mul on suva, ausalt. Pole ma kunagi kõhn olnud ega selle poole ka väga püüdnud.
Mõnes mõttes on see haigus otsekui kehaväline kogemus. Ma distantseerin ennast oma kehast. Hästi segane jutt ja polegi mõtet seda jätkata. Don't try this at home! :P
***
Praeguseks hetkeks on käes teise haiglapäeva õhtu. Tihe päev on olnud seegi.
Öösel magasin muidugi kehvasti, nagu ikka kui midagi teoksil on. Muidu magan ka kehvasti, sest iga natukese aja tagant on vaja külge keerata. Ja see on paraku suurem ja tõsisem ettevõtmine. Kodus on mul mingid skeemid ja järjekorrad, kuidas ennast keerutada, et hommikuks kuskile totaalselt kinni ei oleks parkinud ennast. Vahel passin öösel üleval. Vot see on tüütu!
Tulemusi selgus täna niipalju, et
öine hapnikusisaldus võiks olla parem.
ENMG uuring, see tunnike nõelte ja elektriga, läks tänu seda läbiviinud meedikutele, ladusalt ja pingevabalt. Sel korral aeti esmakordselt nõel ka keelde.
Tulemustega ongi nii nagu arvata oli. Haigus on ägedas faasis. Ainult nägu on veel haigusest puutumata. Selle uuringu kontekstis.
Peeglist vaatab mulle küll vastu võõras, tugevalt ülekeedetud pelmeen.
Kui mu laps mulle eile ütles, et ma olen kõige ilusam ja kõige naljakam inimene, keda ta teab, siis oli see tõeline palsam hingele. Ilu ON vaataja silmades.
Deem, äkki ta mõtles sisemist ilu? Ah mis, muidugi mitte :D
Veel oli mul pikk vestlus siinsete fantastiliste logopeedidega. Nad lasid mul rääkida kõhutantsust, vastu kuulsin seiku ooperist. Nalja sai palju.
Nende heast tasemest räägib seegi, et 2 neist on sünnilt saarlased. Ja mina, Saaremaal elanud inimesena ometigi, ei osanud seda kuskilt aimata. 2 logopeedi, kes mind varem teadsid, said minu kõnehäirest ka aru. Need, kellega esimest korda kokku puutun, arvavad (vastavalt kellajal), et ma lihtsalt pudistan pisut või olen juba napsitanud :P Kusjuures mul oli üllatavalt hea päev kõne osas. Väsimusele ja rohkele kõnelemisele vaatamata. Märkasin ka seda, et mida kõvema häälega räägin, seda ladusam jutt on.
Neelamisuuring röntgenis läks libedalt :)
Muud analüüsid olid ootuspärselt korras, vaid lihaste lagunemise marker on nüüd täitsa hukas. Ja arst ütles, et tahab mind uuesti näha juba kolme kuu pärast. No see on kindlasti sellepärast, et ma nii võluv inimene olen :D
Minu arst on samuti imetore inimene. Mul on väga kahju, et ma ei oska teda säästa. Ma olen ju selline inimene, kes läheb alati isiklikuks ega ole kunagi soliidne, vaoshoitud või reserveeritud. Arstile on aga eluliselt vajalik hoida distantsi.
Arst küsis ka, kas me nüüd räägime selle haiguse lõpust. Ütlesin, et sellist huvi mul ei ole.
Ma ei kavatse endale torusid, voolikuid kotte, aparaate, tulesid ja vilesid külge lubada.
Selles, mu noored sõbrad, ei oleks mitte midagi glamuurset, ilusat ega naljakat.
Päeva lõpus käis veel füsioterapeut, kes mu liigeseid loksutas ja see oli väga mõnus ehkki juba ka väsitav.
Homsesse päeva jääb hingamisuuring ja kojuminek. Loodetavasti mahub päeva sisse ka mingi kultuuriprogramm.
Selle jutuga saime nüüd siis ühelepoole.
Oh, teate, mis on siin haiglas lahe?
R-kiosk! Ja ma ei räägi teile hotdogidest ja 24/7 kättesaadavast kohvist, vaid nende salatiletist hoopis. See on ülilahe.
No comments:
Post a Comment
Note: Only a member of this blog may post a comment.