Jõudsime haiglasse vara. Istusime ilusas aatriumikohvikus ja hoidsime kinni veel viimasest natukenegi normaalsest hetkest.
Kõigele vaatamata oli haiglaviibimine isegi lõbus.
Palatis oli enne mind juba 3 prouat. Mina lülitasin telefoni hääletule ning tegin lõunauinaku. Kui üles ärkasin ja vastamata kõnesid likvideerima asusin, siis nendega ma kaugele ei jõudnuki. Kuri poeg seisis voodi ees ja küsis nõudlikult, miks ma kõnedele ei vasta! Ma olin ju juba 2 tundi haiglas olnud :D ühele vanaprouale ei meeldinud sugugi, et me teisega juttu ajasime ja ta ajas sihukest passiivagressiivset jauru, et enamuse aega katsusin lennus olla. Pärastlõunal olid uuringud, see nõeltevärk, millest oli kiirelt selge, et minu närvid ja lihased koostööd ei tee. No ja siis see kompuutritoru selgroost. See pool tundi liikumatult, ilma suhtlusvõimaluseta, lebada on maksimum. Nii et tulevik on ikka hirmutav küll. Mulle küll öeldi, et üleöö ei juhtu midagi.
Õhtul olid külas veel laps ja lapselaps, sõime aga kohvikus kooki ja siis tulid kasuisa ja vend ja vennapoeg ja kõik tõid süüa ja värki ja üldse oli üks suur jõul :)
Hommikupoolikul tuli arst ja ütles, et seljakompuuter oli korras ja ega siis rohkem väga öelda ei olnudki. Diagnoosi tema, armas inimene, üle huulte ei saanudki. Ütles vaid, et kisub sinnapoole, mida ma kabinetis küsisin. Natuke nuttu ja üks väike xanax hiljem andsin teada oma suurtele kallitele, lapsed käisid mind vaatamas ja oligi öö ja siis juba järgmine päev. Oodata oli veel psühholoogi, suurt visiiti ja kojuminekut.
Käis ka füsioterapeut, tundus asjalik. Panin ka ise endale juba aja kinni Rakverre. Füsioterapeut ütles telefonis diagnoosi kuuldes, et oi...see on ju küll paha haigus. On, eks :P
Tantsisin füsiotetaapia toas :)
Tuli psühholoog. Tore hipionu on. Kuulas mind. Minul oli kõik nii selge ja helge. Olime ühel nõul, et kõik peavad surema ja võimalik, et ma matan teid kõiki. Et me keegi ei tea oma päevade kulgu. Ja et mul on tore ja toetav ja tugev pere. Ja et mul on elule kõrged nõudmised; kui elu ei suuda neile enam vastata, siis tuleb tal ära minna! Onu andis oma mobiilinumbri, kallistasime. Ma ei ole talle helistanud. Teen ennast huvitavaks!
Nüüdseks olen ma siiski juba mõtteviisi muutnud - see haigus ei sobi minu elustiiliga, tema peaks ära minema!
Suur visiit oli kentsakas. Sattusime kokku keset koridori, seisime nagu kari lambaid :) võtsin siis juhtimise üle, avasin füsioteraapiatoa ukse ja palusin neil edasi astuda :) minu arst rääkis natuke, nad olid muidugi eelnevalt juba teadlikud, nemad vaatasid minu fastikulatsioone, kloonuseid, elavaid reflekse ( ma olen ju selline haruldane) ja mina vaatasin neid...minu meelest olid mõnel noorel daamil silmad märjad. Kui ma raviarstile eelmisel päeval rääkisin, et paneme palun haiguslukku kirja "mitte elustada", siis hakkasid ka temal silmad kiirelt pilkuma ja käed käima. Ütles, et liiga vara jne. Ma ütlesin, et mõistan, et ta ei ole selleks veel valmis.
Kes aga tähtsal hetkel kohal ei viibinud? Härra Babinski oma refleksiga muidugi!
Paar kiiret nalja imelisest tervenemisest ja vaba ma olingi. Koju!
Okeika, räägin nende piltide loo ka ära. Kirstumatust ma never ever ei luba ja te ei saagi näha, kuidas ma surnud olen...Tegelikult tahtsin ma oma poja toodud tahvliga teha pilti, kus oleks peal nii tema kingitud lilled (need õnnestus mul ka temalt oma diagnoosiga vehkides välja pressida :) ) kui ka minu armas kährikuga särk. No ja kuna käpad on mul lühikesed, siis õiget rakurssi otsides kukkusidki välja sellised morbiidsed pildid.
Kõigele vaatamata oli haiglaviibimine isegi lõbus.
Palatis oli enne mind juba 3 prouat. Mina lülitasin telefoni hääletule ning tegin lõunauinaku. Kui üles ärkasin ja vastamata kõnesid likvideerima asusin, siis nendega ma kaugele ei jõudnuki. Kuri poeg seisis voodi ees ja küsis nõudlikult, miks ma kõnedele ei vasta! Ma olin ju juba 2 tundi haiglas olnud :D ühele vanaprouale ei meeldinud sugugi, et me teisega juttu ajasime ja ta ajas sihukest passiivagressiivset jauru, et enamuse aega katsusin lennus olla. Pärastlõunal olid uuringud, see nõeltevärk, millest oli kiirelt selge, et minu närvid ja lihased koostööd ei tee. No ja siis see kompuutritoru selgroost. See pool tundi liikumatult, ilma suhtlusvõimaluseta, lebada on maksimum. Nii et tulevik on ikka hirmutav küll. Mulle küll öeldi, et üleöö ei juhtu midagi.
Õhtul olid külas veel laps ja lapselaps, sõime aga kohvikus kooki ja siis tulid kasuisa ja vend ja vennapoeg ja kõik tõid süüa ja värki ja üldse oli üks suur jõul :)
Hommikupoolikul tuli arst ja ütles, et seljakompuuter oli korras ja ega siis rohkem väga öelda ei olnudki. Diagnoosi tema, armas inimene, üle huulte ei saanudki. Ütles vaid, et kisub sinnapoole, mida ma kabinetis küsisin. Natuke nuttu ja üks väike xanax hiljem andsin teada oma suurtele kallitele, lapsed käisid mind vaatamas ja oligi öö ja siis juba järgmine päev. Oodata oli veel psühholoogi, suurt visiiti ja kojuminekut.
Käis ka füsioterapeut, tundus asjalik. Panin ka ise endale juba aja kinni Rakverre. Füsioterapeut ütles telefonis diagnoosi kuuldes, et oi...see on ju küll paha haigus. On, eks :P
Tantsisin füsiotetaapia toas :)
Tuli psühholoog. Tore hipionu on. Kuulas mind. Minul oli kõik nii selge ja helge. Olime ühel nõul, et kõik peavad surema ja võimalik, et ma matan teid kõiki. Et me keegi ei tea oma päevade kulgu. Ja et mul on tore ja toetav ja tugev pere. Ja et mul on elule kõrged nõudmised; kui elu ei suuda neile enam vastata, siis tuleb tal ära minna! Onu andis oma mobiilinumbri, kallistasime. Ma ei ole talle helistanud. Teen ennast huvitavaks!
Nüüdseks olen ma siiski juba mõtteviisi muutnud - see haigus ei sobi minu elustiiliga, tema peaks ära minema!
Suur visiit oli kentsakas. Sattusime kokku keset koridori, seisime nagu kari lambaid :) võtsin siis juhtimise üle, avasin füsioteraapiatoa ukse ja palusin neil edasi astuda :) minu arst rääkis natuke, nad olid muidugi eelnevalt juba teadlikud, nemad vaatasid minu fastikulatsioone, kloonuseid, elavaid reflekse ( ma olen ju selline haruldane) ja mina vaatasin neid...minu meelest olid mõnel noorel daamil silmad märjad. Kui ma raviarstile eelmisel päeval rääkisin, et paneme palun haiguslukku kirja "mitte elustada", siis hakkasid ka temal silmad kiirelt pilkuma ja käed käima. Ütles, et liiga vara jne. Ma ütlesin, et mõistan, et ta ei ole selleks veel valmis.
Kes aga tähtsal hetkel kohal ei viibinud? Härra Babinski oma refleksiga muidugi!
Paar kiiret nalja imelisest tervenemisest ja vaba ma olingi. Koju!
Okeika, räägin nende piltide loo ka ära. Kirstumatust ma never ever ei luba ja te ei saagi näha, kuidas ma surnud olen...Tegelikult tahtsin ma oma poja toodud tahvliga teha pilti, kus oleks peal nii tema kingitud lilled (need õnnestus mul ka temalt oma diagnoosiga vehkides välja pressida :) ) kui ka minu armas kährikuga särk. No ja kuna käpad on mul lühikesed, siis õiget rakurssi otsides kukkusidki välja sellised morbiidsed pildid.
