Leiba olen küpsetanud. Palju. See on kindlalt üks mu viimase poole aasta suurimatest kordaminekutest nii tööl kui kodus. Ükskõik, mis ma sinna sisse panen, kõik leiab positiivse vastukaja. Loodan, et saan sellega veel kaua tegeleda. Kui keegi jääb mu trajektoorile ja soovib leiba, siis andke julgelt märku. Ei jäta ütlemata, et sellest oleks mulle ka majanduslikult kasu.
Olen praegu haiguslehel, juba enne töötasin osalise koormusega (seda mitte laiskusest) no ja nüüd olen ma ära täitnud ka selle eepose töövõime hindamiseks ja puude taotlemiseks. Jep Jep, 84 lehekülge. Printisin välja, nutsin ja kirjutasin. Mingit tuumateadust seal küll ei olnud; küsimused olid arusaadavad ja põhjendatud kõik. Aga ikkagi on ränk näiteks oma liikumise kirjeldamine...seal, kus peaks olema 8 haggalat, kolmesed pöörded, väike hüpe ja mõned arabeskid, on nüüd tahtejõuga püsti, sügav väljahingamine, sirutatud kätega kapini, paus, samm-juurde lauani jne...ššš...itt lugu.
Aga kui rääkida toredatest asjadest, siis ma käisin füsioterapeudi juures! Ja-jaa, seesama noormees, kes juba sügisel aru sai, et tegemist on neuroloogilise probleemiga. Aidata ta mind ei saa aga nõu anda abivahendite ja seljahäda osas küll. Lisaks ütles ta sõnad, mida mul oli vaja kuulda. "Et mina olen olemas". Oh perse, praegugi tuleb pill kotist välja selle peale. See on asi, mida ma kõige rohkem kardan. Et ma pean üksi olema. Ja üksi olla ma saan tulevikus kõvasti, kinni oma isiklikus õudusunenäos. Paar tugipunkti lähedaste näol, kellele ma väga lootsin või pigem - kelles ma ei kahelnud hetkekski, on juba ära langenud, koos minu suurepärase pääsemisplaaniga (milleks oli sõit Šveitsi, kus on võimalik teha eutanaasia ka välisriigi kodanikel).
Nagu te aru saate, olen ma hetkel üsna mustas augus, tahaks pugeda voodi alla, tõmmata ennast looteasendisse kerra ja ulguda-ulguda-ulguda. Eks seda viimast on tehtud ka, ei aita! Või siis minna Tudu järve äärde, mis tegelikult on suur laugas ja väga ilus koht, ja ennast ära uputada. Aga sinna peab pikalt kõndima ja oleks ikka väga inetu minust see koht ära pilastada :P Nii, et mkm, ma ei tee seda. Tegelikult on juhtunud ka palju meeldivat ja ma kavatsen sellest ka juba täna kirjutada. See post siin on tegelikult pikalt oodanud oma järge. Ma üldse ei taha, et ma muutun selliseks nõrgaks tatiklombiks. Aga, raisk, kuidas ma kardan!
Kui keegi nüüd väga muretsema hakkas, siis palun ärge tehke seda. Praegu on kõik hästi, ilm on ilus, ma lähen kohevarsti peenrakaste rohima, teen leiba, võimlen natuke, loen raamatut ja blogin toredatest asjadest ka.
Ja üldse mitte minu pärast vaid lihtsalt hingehariduse mõttes, lugege, väga hästi kirjutatud
http://m.postimees.ee/section/855/4146207
Olen praegu haiguslehel, juba enne töötasin osalise koormusega (seda mitte laiskusest) no ja nüüd olen ma ära täitnud ka selle eepose töövõime hindamiseks ja puude taotlemiseks. Jep Jep, 84 lehekülge. Printisin välja, nutsin ja kirjutasin. Mingit tuumateadust seal küll ei olnud; küsimused olid arusaadavad ja põhjendatud kõik. Aga ikkagi on ränk näiteks oma liikumise kirjeldamine...seal, kus peaks olema 8 haggalat, kolmesed pöörded, väike hüpe ja mõned arabeskid, on nüüd tahtejõuga püsti, sügav väljahingamine, sirutatud kätega kapini, paus, samm-juurde lauani jne...ššš...itt lugu.
Aga kui rääkida toredatest asjadest, siis ma käisin füsioterapeudi juures! Ja-jaa, seesama noormees, kes juba sügisel aru sai, et tegemist on neuroloogilise probleemiga. Aidata ta mind ei saa aga nõu anda abivahendite ja seljahäda osas küll. Lisaks ütles ta sõnad, mida mul oli vaja kuulda. "Et mina olen olemas". Oh perse, praegugi tuleb pill kotist välja selle peale. See on asi, mida ma kõige rohkem kardan. Et ma pean üksi olema. Ja üksi olla ma saan tulevikus kõvasti, kinni oma isiklikus õudusunenäos. Paar tugipunkti lähedaste näol, kellele ma väga lootsin või pigem - kelles ma ei kahelnud hetkekski, on juba ära langenud, koos minu suurepärase pääsemisplaaniga (milleks oli sõit Šveitsi, kus on võimalik teha eutanaasia ka välisriigi kodanikel).
Nagu te aru saate, olen ma hetkel üsna mustas augus, tahaks pugeda voodi alla, tõmmata ennast looteasendisse kerra ja ulguda-ulguda-ulguda. Eks seda viimast on tehtud ka, ei aita! Või siis minna Tudu järve äärde, mis tegelikult on suur laugas ja väga ilus koht, ja ennast ära uputada. Aga sinna peab pikalt kõndima ja oleks ikka väga inetu minust see koht ära pilastada :P Nii, et mkm, ma ei tee seda. Tegelikult on juhtunud ka palju meeldivat ja ma kavatsen sellest ka juba täna kirjutada. See post siin on tegelikult pikalt oodanud oma järge. Ma üldse ei taha, et ma muutun selliseks nõrgaks tatiklombiks. Aga, raisk, kuidas ma kardan!
Kui keegi nüüd väga muretsema hakkas, siis palun ärge tehke seda. Praegu on kõik hästi, ilm on ilus, ma lähen kohevarsti peenrakaste rohima, teen leiba, võimlen natuke, loen raamatut ja blogin toredatest asjadest ka.
Ja üldse mitte minu pärast vaid lihtsalt hingehariduse mõttes, lugege, väga hästi kirjutatud
