Maikuus läks äkki väga kiireks. Kuna neurokirurg ei olnud vastanud ei peakompuutri ega neuroloogi vastuvõtu osas, siis panin endale aja tasulise neuroloogi juurde. Ootama pidin nädala. Üks hea ortoopeedionu nägi, kui vaevaliselt ma liigun, organiseeris mulle kiiresti vastuvõtu Maarjamõisas. Kõige raskem oli saada saatekirja perearstilt, kes ilmselt oli sel ajal puhkusel (loe: soomes tööl). Tema kolleeg venitas mulle telefonis: "no eks ma siis pean teid kuulama. No eks ma siis pean teile selle saatekirja andma..." seda oli ränk kuulda. Lubasin koheselt, et kui ma terveks saan, küll ma talle siis ütlen! Aga lootust on, et tal veab.
Sain ka kirja neurokirurgilt, et tema poolt leitud neuroloogi vastuvõtt on 22. mail Mustamäel.
Maarjamõisas oli vastuvõtt lihtsalt imeline. Kiire, professionaalne ( no selle sõna kirjapilt jääb mul vist küll omandamata :) )viisakas...no super. Selgus, et mu karkass on korras, ka talvel korduvalt väga haiget saanud vasak hüppeliiges ning juba ma olingi kahe neurokirurgi ülipõhjalikul ülevaatusel. Pladifaking Babinski muidugi ka kohal nagu viis kopikat. Oli palju tohtrite omavahelist pomisemist mille tulemusena sain ma saatekirja järjekordsesse kompuutrisse, et uurida üht veel uurimata jupikest mu seljarootsust. Aeg sai kirja 26-ndaks juuniks ja paberil seisis küsimärgiga tumor mingi... Ja see noorem neurokirurg vaatas mind sellise pilguga, et oleksin tahtnud teda väga kuidagi lohutada...
Istusin hetkeks all fuajees ning mõtlesin, et kas hakkan nutma kohe või alles koju jõudes. Otsustasin viimase variandi kasuks, sest polnud kindel, kas enam kunagi pidama saan.
Eks said needki nutud meil nutetud ning juba tulidki naljad teemal, et olen ju alati tahtnud olla kõhn ja kiilakas :)
Kahe päeva pärast oli see mõte peast kadunud ja elu läks edasi.
16. mail oli Tallinnas tasulise neuroloogi vastuvõtt. Oli ka parasjagu üks halbadest päevadest, mil tasakaal ja jalg kuigi kabedad ei olnud...Läbivaatus oli põhjalik, kiire ja kui ma arvatavat diagnoosi küsisin, siis läks jutt kiirelt mujale. Küll aga kõlasid sõnad, et "te olete tugev naine, täpselt selline nagu Eesti naine olema peab". Tohtriproua ise oli selline miniatuurne kuid sitke vanem daam. Elus palju muret näinud nagu mu hea sõber dr. Googel teab rääkida. Registratuuris maksin 50 raha, dr. ütles, et ma võtaksin kaasa Puutepunkti ajakirja ning andis mulle kaasa a4 paberi, millel kirjas nipet näpet minu seisundist ning G12,2 motoorneuroni haigus. Soovitus uuringuteks hospitaliseerida. Läksin autosse, mässisin salli ümber pea ja ulgusin nagu loom.
Käisin aga tööl ja korraldasin Pille Roosi tantsude kontserti Palmse mõisas. See sai teoks 20. mail. Oli ilus ja armas. Mis mind aga väga üllatas, oli minu vaevatud nägu piltidel, kus ma ei poseerinud. Ma ei teadnud, et see haige olemine mind niimoodi räsinud on.
22. uuesti Tln, seekord siis juba Mustamäel neuroloogiapolikliinikus.
Kui tohtrilt küsisin, et kas see G12,2 mille uurimiseks mind haiglasse pannakse on sama haigus, mis Uku Kuudil, siis ta küll ütles, et ärgu ma mõelgu nii palju aga siis me vist teadsime juba mõlemad niigi. Küsis, et kuidas ma nii tark olen; ise vastas ka, et te ju tantsuõpetaja :)
Õhtul läksin suurte laste ja mehega välja, vaatasime burleski ja mustkunsti ja see oli vahva show, Fringe.
Sain ka kirja neurokirurgilt, et tema poolt leitud neuroloogi vastuvõtt on 22. mail Mustamäel.
Maarjamõisas oli vastuvõtt lihtsalt imeline. Kiire, professionaalne ( no selle sõna kirjapilt jääb mul vist küll omandamata :) )viisakas...no super. Selgus, et mu karkass on korras, ka talvel korduvalt väga haiget saanud vasak hüppeliiges ning juba ma olingi kahe neurokirurgi ülipõhjalikul ülevaatusel. Pladifaking Babinski muidugi ka kohal nagu viis kopikat. Oli palju tohtrite omavahelist pomisemist mille tulemusena sain ma saatekirja järjekordsesse kompuutrisse, et uurida üht veel uurimata jupikest mu seljarootsust. Aeg sai kirja 26-ndaks juuniks ja paberil seisis küsimärgiga tumor mingi... Ja see noorem neurokirurg vaatas mind sellise pilguga, et oleksin tahtnud teda väga kuidagi lohutada...
Istusin hetkeks all fuajees ning mõtlesin, et kas hakkan nutma kohe või alles koju jõudes. Otsustasin viimase variandi kasuks, sest polnud kindel, kas enam kunagi pidama saan.
Eks said needki nutud meil nutetud ning juba tulidki naljad teemal, et olen ju alati tahtnud olla kõhn ja kiilakas :)
Kahe päeva pärast oli see mõte peast kadunud ja elu läks edasi.
16. mail oli Tallinnas tasulise neuroloogi vastuvõtt. Oli ka parasjagu üks halbadest päevadest, mil tasakaal ja jalg kuigi kabedad ei olnud...Läbivaatus oli põhjalik, kiire ja kui ma arvatavat diagnoosi küsisin, siis läks jutt kiirelt mujale. Küll aga kõlasid sõnad, et "te olete tugev naine, täpselt selline nagu Eesti naine olema peab". Tohtriproua ise oli selline miniatuurne kuid sitke vanem daam. Elus palju muret näinud nagu mu hea sõber dr. Googel teab rääkida. Registratuuris maksin 50 raha, dr. ütles, et ma võtaksin kaasa Puutepunkti ajakirja ning andis mulle kaasa a4 paberi, millel kirjas nipet näpet minu seisundist ning G12,2 motoorneuroni haigus. Soovitus uuringuteks hospitaliseerida. Läksin autosse, mässisin salli ümber pea ja ulgusin nagu loom.
Käisin aga tööl ja korraldasin Pille Roosi tantsude kontserti Palmse mõisas. See sai teoks 20. mail. Oli ilus ja armas. Mis mind aga väga üllatas, oli minu vaevatud nägu piltidel, kus ma ei poseerinud. Ma ei teadnud, et see haige olemine mind niimoodi räsinud on.
22. uuesti Tln, seekord siis juba Mustamäel neuroloogiapolikliinikus.
Kui tohtrilt küsisin, et kas see G12,2 mille uurimiseks mind haiglasse pannakse on sama haigus, mis Uku Kuudil, siis ta küll ütles, et ärgu ma mõelgu nii palju aga siis me vist teadsime juba mõlemad niigi. Küsis, et kuidas ma nii tark olen; ise vastas ka, et te ju tantsuõpetaja :)
Õhtul läksin suurte laste ja mehega välja, vaatasime burleski ja mustkunsti ja see oli vahva show, Fringe.
