Eile olin Tallinnas, Salme kultuurikeskuses, XII Rahvusvahelisel Idamaise Tantsu festivalil. Igasügisene rõõm.
Sel korral oli au kuuluda konkursi žüriisse.
Kerge töö see ei olnud, tase oli suhteliselt ühtlane kõigis kategooriates.
Veel palju raskem oli mul täpselt viis aastat tagasi istuda konkursi ajal saalis ja vaadata kuidas minu enda rühm võistles. Tulemus oli seda piina väärt, seda enam, et konkursi tase oli sel aastal tõesti rahvusvaheline, väga kõva ja osalejaid oli palju.
Minu esimene idamaise tantsu festivali kogemus pärineb aastast 2006. Sealt on mulle meelde jäänud 2 eredat õpetajat - Tuija Rinne Soomest ja Ashraf Mahdy Egiptuses. Tuija Rinne lummas mind oma Baladi Accordioni peene tehnika ja täpse õpetamismetoodikaga.
Ashraf Mahdy oli Ashraf Mahdy :)
Meie, karmide põhjamaa naiste ja tema, kuuma Egiptuses poja kultuurišokid olid ilmselt üsna 50/60 :D
Päris esimesel festivalil mina küll ei osalenud, aga omandasin püüdlikult seal õpetatud Marali trummikad :)
Edaspidi toimusid festivalid juba Salmes ja eredaid hetki sellest elevusest ja melust, maailmaklassi õpetajatest, võimalustest ja valikutest välja noppida on päris raske.
Festivali lemmikhetkede hulka kuuluvad kindlasti nii mõnusad fuajees kui suitsuruumis veedetud jututunnid, kontsertidel osalemine nii siin- kui sealpool lavakardinaid.
Õpetajana jäid eriliselt meelde 2009, kui Anna-Stiina harrastajate konkursil 3.koha saavutas, vist 2010, kui minu hästi tubli ja osav õpilane Ira osales ning juba mainitud 2013, kui Nabaratoorium gruppide arvestuses, väga kõvas konkurentsis 2.koha vääriliseks tunnistati.
Eks me ikka massiga lõime. Paksud ja andetud nagu me internetikommentaaaridest ükskord lugeda saime :)
Samasse aastasse jäi ilmselt ka Katre, minu kõige mitmekülgsema õpilase moedemm.
Õpetajatest ja Galakontserdi esinejatest on kustumatu mälestus Mira Betzist. Seda ei saa jutus jutustada ega kirjas kirjeldada.
Tükk aega pidin ennast koguma, enne kui julgesin üldse ennast tema kursusele kirja panna. Ega mulle sealt midagi külge ei jäänud, vahtisin vist suu ammuli rohkem. Lilled ja kingituse taipasin õnneks üle anda. Ma muidu suurem asi fänn pole kunagi olnud.
Suur rõõm ja au on olnud abiks olla infolauas ja kursuste assistendina.
Aitäh Pille ja Koja tiim kõigi nende võimaluste ja rõõmude eest!
Mõnusaid festivale kõigile
Ja jumala eest, kui sul ei ole veel hobi, mis sind kõige naha ja karvadega neelaks, siis leia see! See annab sulle nii palju.
 |
| Foto on Yahna tehtud. Enne suure melu algust festivali infonurgas. |
Sel korral oli au kuuluda konkursi žüriisse.
Kerge töö see ei olnud, tase oli suhteliselt ühtlane kõigis kategooriates.
Veel palju raskem oli mul täpselt viis aastat tagasi istuda konkursi ajal saalis ja vaadata kuidas minu enda rühm võistles. Tulemus oli seda piina väärt, seda enam, et konkursi tase oli sel aastal tõesti rahvusvaheline, väga kõva ja osalejaid oli palju.
Minu esimene idamaise tantsu festivali kogemus pärineb aastast 2006. Sealt on mulle meelde jäänud 2 eredat õpetajat - Tuija Rinne Soomest ja Ashraf Mahdy Egiptuses. Tuija Rinne lummas mind oma Baladi Accordioni peene tehnika ja täpse õpetamismetoodikaga.
Ashraf Mahdy oli Ashraf Mahdy :)
Meie, karmide põhjamaa naiste ja tema, kuuma Egiptuses poja kultuurišokid olid ilmselt üsna 50/60 :D
Päris esimesel festivalil mina küll ei osalenud, aga omandasin püüdlikult seal õpetatud Marali trummikad :)
Edaspidi toimusid festivalid juba Salmes ja eredaid hetki sellest elevusest ja melust, maailmaklassi õpetajatest, võimalustest ja valikutest välja noppida on päris raske.
Festivali lemmikhetkede hulka kuuluvad kindlasti nii mõnusad fuajees kui suitsuruumis veedetud jututunnid, kontsertidel osalemine nii siin- kui sealpool lavakardinaid.
Õpetajana jäid eriliselt meelde 2009, kui Anna-Stiina harrastajate konkursil 3.koha saavutas, vist 2010, kui minu hästi tubli ja osav õpilane Ira osales ning juba mainitud 2013, kui Nabaratoorium gruppide arvestuses, väga kõvas konkurentsis 2.koha vääriliseks tunnistati.
Samasse aastasse jäi ilmselt ka Katre, minu kõige mitmekülgsema õpilase moedemm.
Õpetajatest ja Galakontserdi esinejatest on kustumatu mälestus Mira Betzist. Seda ei saa jutus jutustada ega kirjas kirjeldada.
Tükk aega pidin ennast koguma, enne kui julgesin üldse ennast tema kursusele kirja panna. Ega mulle sealt midagi külge ei jäänud, vahtisin vist suu ammuli rohkem. Lilled ja kingituse taipasin õnneks üle anda. Ma muidu suurem asi fänn pole kunagi olnud.
Suur rõõm ja au on olnud abiks olla infolauas ja kursuste assistendina.
Aitäh Pille ja Koja tiim kõigi nende võimaluste ja rõõmude eest!
Mõnusaid festivale kõigile
Ja jumala eest, kui sul ei ole veel hobi, mis sind kõige naha ja karvadega neelaks, siis leia see! See annab sulle nii palju.
No comments:
Post a Comment
Note: Only a member of this blog may post a comment.