Viimasel ajal, eriti just augustis, on minu tutvusringkonnas väga palju lapsi sündinud. Tublidesse peredesse ja tugevatele, ilusatele naistele. Tjah, teistsuguseid ju minu tutvusringkonnas ei olegi :) See on nii liigutav ja elujaatav kui keegi mulle uue inimese saabumisest teada annab. Jagab minuga parimat sündmust oma elus... See teeb alandlikuks ja tänulikuks.
Ja vahel ajab nii kurjaks ja kurvaks. Kui ainult aastaid lugeda, siis oleks mul ju alust loota tänavustegi augustbeebide beebisid näha.
Ma ei tea selle tunde nime, mis mind valdab, kui pere või sõbrad mõnusasti koos istuvad, head seltskonda ja sööki naudivad, ühiselt lapsi kantseldavad. Kõik on nii mõnus ja kodune ja turvaline. See ongi kõige parem asi maailmas. Ja siis äkki lajatab jälle see teadmine, et nüüd ongi kõik. Rohkem sa ei saa. See ongi selle haiguse kõige jubedam külg. Siiani.
Hästi nutune aeg on praegu. See tatitõbi, mida ma just põdesin süvendas seda lollust veelgi.
Aga ma ei lase sellel nutuvärgil oma rõõme rikkuda. Lonks vett, loll nali ja ruumis teise kohta liikumine aitavad üldiselt hästi.
Narr oleks aega ulgumisele raisata.
Niisiis võtame lonksu vett ja liigume rõõmsate teemade juurde tagasi.
Hiljuti tuli üks elu õis minu koju oma sündimist tähistama :)
Üks minu tublimatest tantsijatest, vaat et "esikährik", võttis pea kogu meie kährikukarja (kährikud on üks minu tantsurühm, kellest kasvas välja sõpruskond) ja üüratud toiduvarud ja tuli rõõmu jagama.
Pisike kahenädalane tüdruk magas kogu ürituse ise magusasti maha.
Alles mõned head aastad tagasi oli meil kodu ja trennivälisel ajal pidu ja pillerkaar, lollitamine, pasteerimised, stiilipeod, autode kiletamine, salaja teistele kostüümide külge barankade õmblemine, no mida iganes lolli nalja välja mõelda suudeti :)
Ühel laagriööl, umbes kolm aastat tagasi, kui me mööbliga kellegi ust barrikadeerisime (oli äkki meie "ihufotograaf" Tarmo?), hästi salaja ja vaikselt omastarust, võttis kõrvaltoas magada üritav Leenu selle kõik tüdinenud toonil ühe lausega kokku: " no katsuge ometi natuke täiskasvanulikumalt käituda" :D
Nüüd kui kährikute uus põlvkond rõõmsalt ringi traavis uue sõbra sünni puhul ja mammad viisakalt alkovaba vahuveini kõrvale rinnaga toitmisest ja tuevavarustusest rääkisid, siis tundus see kõik täiesti, nagu Marit ütleb: "Ebareality“ :D
Vanasti järgnenuks siinkohal küsimus: (seda tuleb lugeda Elina häälega, sest temal tuli see kõige ilmekamalt välja): " Et mis siis seekord valesti läks? "
Beebide puhul me niimoodi siiski ei küsi :D
"Mis ma ometi valesti tegin" on ka minu loo puhul mõttetu küsimus. Eriti kui ma tean, et midagi olen ma ju ka väga õigesti teinud. Sest mul on nii head sõbrad. Räägin neile küll, et tõmmaku tagasi, mina olin ju nende sõber ainult raha eest, kuni nad mul trennis käisid :)
Aga nad krt teavad kus ma elan :P
Homme kohtun jälle suure hulga lahedate naistega. Ja fotograaf Tarmoga ka :)
Korraldan oma viimase Pühapäevaku.
Ja vahel ajab nii kurjaks ja kurvaks. Kui ainult aastaid lugeda, siis oleks mul ju alust loota tänavustegi augustbeebide beebisid näha.
Ma ei tea selle tunde nime, mis mind valdab, kui pere või sõbrad mõnusasti koos istuvad, head seltskonda ja sööki naudivad, ühiselt lapsi kantseldavad. Kõik on nii mõnus ja kodune ja turvaline. See ongi kõige parem asi maailmas. Ja siis äkki lajatab jälle see teadmine, et nüüd ongi kõik. Rohkem sa ei saa. See ongi selle haiguse kõige jubedam külg. Siiani.
Hästi nutune aeg on praegu. See tatitõbi, mida ma just põdesin süvendas seda lollust veelgi.
Aga ma ei lase sellel nutuvärgil oma rõõme rikkuda. Lonks vett, loll nali ja ruumis teise kohta liikumine aitavad üldiselt hästi.
Narr oleks aega ulgumisele raisata.
Niisiis võtame lonksu vett ja liigume rõõmsate teemade juurde tagasi.
Hiljuti tuli üks elu õis minu koju oma sündimist tähistama :)
Üks minu tublimatest tantsijatest, vaat et "esikährik", võttis pea kogu meie kährikukarja (kährikud on üks minu tantsurühm, kellest kasvas välja sõpruskond) ja üüratud toiduvarud ja tuli rõõmu jagama.
Pisike kahenädalane tüdruk magas kogu ürituse ise magusasti maha.
Alles mõned head aastad tagasi oli meil kodu ja trennivälisel ajal pidu ja pillerkaar, lollitamine, pasteerimised, stiilipeod, autode kiletamine, salaja teistele kostüümide külge barankade õmblemine, no mida iganes lolli nalja välja mõelda suudeti :)
Ühel laagriööl, umbes kolm aastat tagasi, kui me mööbliga kellegi ust barrikadeerisime (oli äkki meie "ihufotograaf" Tarmo?), hästi salaja ja vaikselt omastarust, võttis kõrvaltoas magada üritav Leenu selle kõik tüdinenud toonil ühe lausega kokku: " no katsuge ometi natuke täiskasvanulikumalt käituda" :D
Nüüd kui kährikute uus põlvkond rõõmsalt ringi traavis uue sõbra sünni puhul ja mammad viisakalt alkovaba vahuveini kõrvale rinnaga toitmisest ja tuevavarustusest rääkisid, siis tundus see kõik täiesti, nagu Marit ütleb: "Ebareality“ :D
Vanasti järgnenuks siinkohal küsimus: (seda tuleb lugeda Elina häälega, sest temal tuli see kõige ilmekamalt välja): " Et mis siis seekord valesti läks? "
Beebide puhul me niimoodi siiski ei küsi :D
"Mis ma ometi valesti tegin" on ka minu loo puhul mõttetu küsimus. Eriti kui ma tean, et midagi olen ma ju ka väga õigesti teinud. Sest mul on nii head sõbrad. Räägin neile küll, et tõmmaku tagasi, mina olin ju nende sõber ainult raha eest, kuni nad mul trennis käisid :)
Aga nad krt teavad kus ma elan :P
 |
| Pakkusin küpsetatud kitsejuustu |
 |
| Leenu tegi pavlovaid ka. |
Korraldan oma viimase Pühapäevaku.
No comments:
Post a Comment
Note: Only a member of this blog may post a comment.