Kohtumine austajaga

Täna hommikul käis mul külas austaja. Platooniline. Teate küll neid mehi, kellega teil kunagi midagi isiklikku olnud ei ole ega ka tule. Tavaliselt suured, karused mehed. Õrna hingega.
Õigupoolest oli ta mul varemgi külas käinud. Kingitustega nagu kombeks. Aga mu kurjad ja kadedad, parasjagu terrassi ehitavad vennad ütlesid, et Jane magab ja nii jäigi tookord kohtumine ära.
Täna istusime kenasti köögis, jõime kohvi, ma pakkusin sooja leiba, rääkisime inimesi taga, lobisesime niisama.
Ta ütles, et oli minu haigusest kuuldes väga häiritud ja otsustas, et tuleb ja räägib minuga, et ei mõtle nii, et aega on ja mõni teine homme.

Enne lahkumist luges ta mulle viimase salmi Charles Baudelaire luuletusest "Raibe". Ja lubas veel külla tulla. Aga mitte liiga tihti, sest üks idamaa tark olla öelnud, et külaline võiks olla nagu päike. Et iga päev ei paista.
Viimane salm on siin, kogu luuletus ise allpool.

Kuid siis, mu iludus! kui tunned haua vilu,      siis hüüa ussil’ võidukast’: et minus alal jääb vorm jumalik ja ilu      mu mädanenud armsamast.

Kahjuks ma teadsin, et ta oskas seda luuletust juba enne minuga kohtumist aga noh, uhke tunne ikkagi :)
Vot nii, mu noored sõbrad, tuleb külas käia! Kingitustega, sõnumiga ja mitte liiga tihti. Mida rohkem mõtteainet te maha jätate, seda parem.

Kui pimedaks läks ja suuuur täiskuu paistma hakkas, siis tundus kõik veelgi romantilisem ja kreisim :)

Kas mäletad, mu arm, veel seda paha saatust      sel kaunil suvehommikul; üks raibe, haisev, jälk, meil’ pakkus õudset vaatust      jalgraja järsul käänakul. Ta jalgu õhku a’as kui ropp ja kiimal naine,      ta’st välja imbus kihvtisid; ja tsüünilikult kõht end avas -- haisev aine,      täis pööritavaid aurusid. Ja raipe toredust kui imet vaatles taevas,      kui lille, mis on puhkemas; nii vänge oli hais, et Sina suures vaevas      ju olid ära nõtkemas. Parv musti sitikaid, kel mädal kõhul pidu,      teeb vängeid, õõnsaid suminaid, kui veniv vedelik hulk röövikute ridu      vaob mööda liharäbalaid. Ja kõik see kihab, keeb kui mässav, veerlev laine,      mis tõuseb, langeb, puruneb; võiks öelda koguni, et kõik see mäda aine      veel elab liigub, sigineb. Ja õudne muusika sest lasust välja kõlab,      kui voolav vesi või kui tuul, või nagu mesipuu, mis kihab, võimsalt elab,      või lehte kahin kõrges puul. Ja kalju taga koer, kes raibet söömas käinud,      meid vahtis silmi pöörmata, ja mahti luurates, mil kui me ära läinud,      võiks saagi kallal’ asuda. -- Ja siiski Sina ka kord oled kui see liha,      see haisev mäda roojasus, mu silmi täht, mu päev, mu unistuste iha,      mu ingel ja mu armastus! Jah! nii saad olema, Sa ilu kuninganna,      kui lamad hauas surnuna, kui pärast viimast au Sind viiakse, et panna      all musta mulla määnduma. Kuid siis, mu iludus! kui tunned haua vilu,      siis hüüa ussil’ võidukast’: et minus alal jääb vorm jumalik ja ilu      mu mädanenud armsamast.

Mis veel võimalik on? Mis veel pekki saab minna?!?!

Tänane shit tabas mind hambaarstil.
Läksin sinna kindla sihiga tõmmata välja purihammas, mida ma aastaid ja aastaid arsti tungival nõudmisel muudkui parandasin ja parandasin ja mis ikka uuesti ja uuesti plommi välja viskas. Hambavalu kui selline on mulle kusjuures üsna võõras teema.
Kunagi, pea 20 aastat tagasi oli küll üks keiss kui ma näost mega paiste läksin ja öö otsa mingit fäänsit konjakit suus hoidsin (haa, vbl sellepärast ongi konjak üks väheseid õlisid, mis minu lambis ei põle). Hommikul tõmmati purihammas välja. Paha lugu oli sinult see, et ei paistetus ega ka valu ära ei läinud. Kuna mul varem hammast välja tõmmatud ei olnud, siis arvasin, et küll laabub. Kolm päeva läks mööda, siis sai villand. Läksin tagasi ja siis tuli välja, et mingi paise oli igemete ja põse vahel hoopis. Pmst see hammas ei puutunud üldse asjasse. Võiksin sellega siiani õllepudeleid avada. Aga noh, mul läks ikkagi hästi, sest samal ajal sai üks mees taolise asja pärast veremürgituse ja viskas saba. Lehest lugesin.

 Aga tagasi tänasesse. Sain kolm tuimestavat süsti, tangidega litaka vastu ülemisi hambaid, natuke röökida ja saatekirja arsti juurde, kes peab nüüd need jäänused narkoosis eemaldama. Tartus.

Nüüdseks on üritusest möödunud 1,5 tundi. Pool nägu ripub, neelata on valus, sülg voolab mööda lõuga alla, kõne ei ole just ladus. Tüüpiline ALSile.
Tänan effing väga selle tulevikupõike eest!
Jah, see ei ole enam mingi tavaline ajudekepp, see on karmasuutra :D

Raamatud

 Mõtlesin, et paneks nüüdsest kirja kõik raamatud, mida ma loen (ja loen ma palju) .  Et kui ma ise enam raamatukokku ei saa, siis on toojatel kus järge pidada. Meie Roela raamatukokku viib trepp, mis on kitsaste, lagunenud astmetega. Libedat aega arvestades ega mul pikka pidu ei ole seal käimisega. Rakvere raamatukokku pääsen ilmselt kauem.
 Raamatukogud on minu südamele väga armsad. Raamatukogud ja RMK puhkepaigad ja matkarajad on ühed vähesed tasuta ajaviited, milles on minu jaoks piisavalt luksust ja dekadentsi :) Vaatab, mis nende matkaradadega saab nüüd :P
 Lugenud olen ma lapsest saati. Olin koolieas, kuni puberteedini, selline tubane, vaikne laps. Minu ema ja isa lugesid ka palju. Üks kahest kenast asjast, mida ma nende kohta öelda saan. Teine olen mina.
 Loomulikult olen ma lugenud palju romantilist kräppi, mis on kreeni keeranud paljude naiste ootused suhetele; krimkasid, ulmekaid, aga palju ka elulooraamatuid ja pmst kõike mis kätte sattus. 15 köidet Balzaci ka. Ülikooliajal koguni filosoofiat aga no seda ei tahaks küll rohkem teha :)
Käesoleval eluperioodil lähevad kõige rohkem peale krimkad ja trillerid, mida stephenkingimad ja "skandinaavjamad",  seda parem. Millegi abil peab vahepeal oma isiklikust õudukast eemale saama.
Täna sattus mulle aga kätte raamat, mis tundub nii kuradi õudne, et jääbki ilmselt lugemata! Gaetan Soucy "Väike tüdruk, kes armastas liialt tuletikke". Autorile jagus eluaastaid üsna napilt, läksin guugeldama, et mis temaga juhtus. See raamat on nii sassis värk, et Wikipedia pakutud infarkt mind ei üllatanud. Võibolla tuli talle uue raamatu idee, mis oli veel õudsam :P
Väga tubli minust rääkida raamatust ja autorist, keda ma veel lugenudki pole (ja vist rohkem ei loe ka) aga see on ikka täiega räige. Kõvasti hullem kui see kreisiraadio pekkiläinud stsenaarium ( Vaga Võrno heietused noh :))
 Kodus ei ole mul kunagi palju raamatuid olnud. Need vaid, mis kingituseks olen saanud. Mõne üksiku olen ise ostnud.
Mis mu lemmikraamat on? Pole õrna aimugi :), ma unustan nagunii kohe ära nii autori, pealkirja kui sisu. Ja loen ka diagonaalis, pikad heietused jätan vahele. Lõpu loen enamasti ära siis, kui raamat on keskmiselt huvitav. Jätan lugemise vahel pooleli ka.
*Eelmine tüdruk. JP Delaney
 *Hüvastijätuks pole aega. Linwood Barclay
 *Herilasepesa. Patricia Cornwell. .  *Öökull. Samuel Bjørk
 *Tapamaja. Lee Child
 *Prügivedaja surm. M.C. Beaton.  *Haruldased esemed. Kathleen Tessaro
 *Kui olen lahkunud. Emily Bleeker

Eduelamus/motivatsioonipakett

Kuidas säilitada motivatsiooni, kui mingit häpi endi pole olemas ega tulemas?
Tuleb latti alla lasta! Veel rohkem! Veel allapoole! Veel! :D
Kui see tundub sulle võimatu, siis ei ole sa lihtsalt piisavalt kuses.
 Mul oli hiljaaegu üks pidu, mille käigus mu purjus sõbranna mind mitmel erineval naljakal ja mitte nii väga naljakal viisil häbistas; oksendas täis mu auto, roojas täis mu sauna; kes iialgi ei küsi, kuidas mul läheb või kas MINA abi vajan. Ahh, kui ta mind rulaatoriga jalutamas nägi, siis hakkas ta lihtsalt naerma. Siis ma korraks kiunatasin küll. Ta ütles, et talle ei ole see veel kohale jõudnud. Noh, ega ta ei ole nii palju kaine ka, et midagi kohale jõuda võikski. Aga omal veidral moel on ta olemas. Ja omal veidral moel on ka minul abi sellest, et keegi mulle toetub. Suunan teda nüüd viinaravile. Ütlesingi otse, et ta ilmselt ei taha kuskilt metsavahel täis peaga surra. Nagu minu ema.
Ja kui siis teine sõber ütles, et kuidas ma küll sellega hakkama saan siis... jah, kui sul on ikka endal suurem jama kaelas, siis ega ei viitsi mingi oksese auto pärast eriti närvi minna küll.
Ma ise näiteks ei suutnud kunagi mõista inimesi, kes stressi ja murega koristama või nõusid pesema kukkusid. No nüüd pesen nõusid küll ja veel :) Kõik olmeline ja argine on ju turvaline.
Nii et sõbranna, kes sul vanast harjumusest endistviisi  nelja jalaga seljas elab ja sinu probleeme ignoreerib võib mõnel hetkel tunduda paremgi, kui need, kes kuidagi olla ei oska. Olge need, kes te olete, jumal küll :)
Mina olen ka mina edasi, ma ei jaksa ka koguaeg mingi haige olla :P
 Aga jah, inspireerivatest - motiveerivatest plakatitest siis mõned viimase aja lemmikud teilegi.
Feissi ja instasse ei saa kõike panna. Seal on palju juhuslikke lugejaid. Inimesed on õrnad. Haigustest ja surmast rääkimine tekitab paljudes ebamugavust. Isegi kui need on teiste omad. Need kes blogisse satuvad, juba teavad, mis siit oodata on :)
 Niisiis mõned inspiratsioonilaksud, mille järgimine ei nõua liiga suurt pingutust :)

Nii vaikseks kõik on jäänud.

Tegelikult ei ole. Aga midagi on muutunud küll. See suur roosa turvamull, mille Universum? mulle diagnoosiga kaasa andis, on nüüd sügistuultega minema lennanud. Argipäev on taas kätte jõudnud. Selles on nii halba kui head, nagu igas argipäevas. Hea on nagu hea ikka, halvad asjad on esma-, loodetavasti ainukordsed. Kuniks see mull mind kaitses, ei kraapinud suurt miski mu hinge. Ja eks ka teised inimesed mahtusid koos minuga selle mulli sisse. Nüüd oleme... rohkem eraldi. Kes on eemaldunud, kes läheb lihtsalt eluga edasi, kes ei oska/jaksa ikka/enam oma tunnetega toime tulla. Nüüd jõuab see kõik rohkem minuni. Mõni asi riivab hinge rohkem, mõni vähem, mõni kriim paraneb kiirelt. Mõni paneb õlgu kehitama, mõni ajab naerma. Nagu ikka. Kas ma vaprusest olen rääkinud? Ju ikka. Kindlasti. Vapper ma ei ole kunagi olnud. Julge, avantüristlik, teatraalne, jah, seda küll. Mida ma ei teadnud, on see, kui tugev ma olin. Olen omal moel ikka veel. Seda kadunud tugevust näen ma asjades, mis nüüd tegemata on. Ega midagi ei juhtu, kui tegemata jääbki aga kurat! kui palju ma ikka jõudsin ja tegin :D Tore on, nüüd saavad inimesed mu ümber vahel natuke hinge ka tõmmata :D Aga mitte väga pikalt. Sel nädalavahetusel näiteks kogunevad mehed mulle terrassi ja kaldteed ehitama. Vennad ja poeg ja tütrepoeg :) ja Janek ja teise tütre peika. Ma ei saa seda neile näkku öelda, hakkan kohe pillima, juba pillingi, aga ma armastan neid kõiki väga! Ok, tütre peikat mitte eriti, sest ta on meil alles uus :) aga ta on väga tore ja tubli noormees! Loodan, et kõik naised ja lapsed tulevad ka nii et tuleb üks tore suguvõsa kokkutulek. Materjali peale on kulutatud juba hunnik raha, täitsa ILMA asjata, sest maha on sadanud hunnik värsket valget sitta ehk lund, võiks ju terve kuradi linna sellest ehitada mulle kui teaks, et kevadeni püsib :P Kaugemale ma praegu ei mõtle.

Muidugi olin ma enne sellest terrassiprojektist rääkides ülearu ülemeelik ja põhjendamatult optimistlik. Miks, oh miks, toodi mulle punased!!! katuseplaadid tumepruunide või tumehallide asemel??? Aaaarghhhhhh! Ma olen muidugi mõelnud, et ehk võiks pika ja piinarikka iga päev natukesehaaval suremise asemel olla üks väike infarktike aga kuidagi väga mage oleks see saada katuseplaatide, või noh, tegelikult ikka selle pärast, et mind ei kuulata :P Samas on see esimene kord üle väga pika aja, mil ma niimoodi vihastasin, et sõnad otsa said. Omal kombel on see ju hea märk :) Punased plaadid!!! Nagu mingi tsirkusetelk, klounide kodu ma ütlen :P Mulle väga meeldib, kui pere minu juurde kokku tuleb ja ma saan kõigile süüa vaaritada. See on nii kodune ja turvaline olemine. Seda juhtub ikka mitu korda aastas. Nüüd, kui esimene lumi maha tuli, on kuidagi veel helgem ja jõulusem tunne... Muidugi ma mõtlen, et kas tänavused saavad olema minu viimased jõulud.

Millest mõtled, seljaaju?

Eilne õhtu ja öö olid ebamugavad. Väsimus uuringutest ja eks ka omajagu hirmu. Mitte niivõrd uuringute, kui just tulemuste ees. See, et ma olen muidu terve ja tugev ei muuda ju tegelikult asjade kulgu. Aga teadasaamine, et vaat nüüd on olemas ka need sümptomid ja siit logiseb ka ja... Muidugi harjub ka sellega, aga see teadasaamise hetk ise on jälk. Aga nalja sai muidugi ka. Õhtuse tee tõi meile meespõetaja. Selline noor, arglik ning tänu küüru hoidvate seljale ja ebalevale olekule tundus pisut pahaendeline. Palju palju rohkem pahaendeline tundus ta aga öösel 3.15 palatis ringi hiilides :D Ma tean, et see on tema töö öösel patsiente kontrollida, aga kui sa öösel unetuna lebad ja siis keegi vaikselt ringi luusib... Kriipi :d Ja siis saigi hommik! Kõigepealt läksin logopeediga neelamisröntgenisse. See mida ma hullupööra kartsin. Kujutasin ette, et see on midagi mõõganeelamise laadset. Ilge öökimine ja pärast oled kontideni ilane :D Tegelt istusin küljetsi mingil pingiribalal ja larpisin erineva tekstuuriga produkte. Kõige raskem oli oma ahtriga seal servakesel püsida. Kui arst mind rohkem pöörata käskis, siis ma muidugi lihtsalt pidin küsima, et kas ta mu puusa ikka vaatas? Ajas tagasi :) neelasin siis baariumiga? segatud vett, jogurtit ja leivapudi. Aitäh! Väga hea... ei olnud :D Neelamise kohta täpsustasin veel, et kas lonkshaaval või nagu õlut :P igatahes päädis see üritus sellega, et röntgenimassin läks lolliks ja leivapudi ma kõike ära ei söönudki. Seda juhtub tihti, et kui ma närvis olen, siis ütleb minu lähikonnas olev tehnika üles. Sihuke mentalist olengi :P Aga nagu te mu toonist aru saate, oli selle neelamisega kõik korras. Röntgenimassin jätkas ka pärast oma tööd. Siis oli üks põie uuring ultraheliga, siis auditooriumisse üliõpilaste ette, siis kopsuuuringule (spirograafia) . See tähendas natukest suukaudu ähkimist mingisse torusse. Viis minutit ja okeika sellega. Niisiis, mu noored sõbrad - ettemuretsemise harjutamine oli täiesti nõme ja ebavajalik. Mingeid bulbaarseid nähtusid mul veel ei ole. Siis tuli südameuuring. Mul on süda täiesti omal kohal! Siis tuli arst ja me rääkisime pikalt. See oli hea jutustamine, me mõistame teineteist. Aga sellest kunagi eraldi teemas. Kõik analüüsid on mul head või vähehalvad ning isegi enmg viitab sellele, et haigus ei ole ägedas faasis. Praegune diagnoos on motoneuroni haigus, võimalik ALS. Nii. Kopsus on mingi asi, millest kopsuarst minuga veel rääkima tuleb. Nüüd on jäänud veel kõhu ultraheli ja seljavärk. Ja homme koju! A Oi plää... Lumbaalpunktsioon minu lemmikprotseduur küll ei ole. Ja ma feilisin sellega, vaatamata korduvatele katsetele! Lihtsalt ei saanud kätte midagi, kuna mul on loodusest antud väga nõgus selg ja lülid on liiga koos. Paar korda läks nõel vastu jalanärvi, see tunne oli maarvan nagu see, kui sulle taserit antakse, paar katset olid vastu luud ja lihtsalt nii valusad, et ma kiunatasin ja pisaraid lendas (no ja ripsmetušši ikka ka). Ja siis me rohkem ei proovinud lihtsalt. Võib olla järgmine kord ja siis ka ainult koos tudurohuga. Arst vabandas ette ja taha aga see ei ole ju tema süü. Kahju, et me neid analüüse ei saanud. Praegu on lihtsalt selline tuikav valu seljas, aga pakutud valuvaigistit ma veel ei tahtnud. Hõõõ! See oli kole! Mis siis veel... Kõhu ultraheli oli korras, maks mitte nii väga aga seda need tabletid teevad. Kopsuarst ja füsioterapeut on minu hingamisega väga rahul, ütlesid, et on näha, et ma olen olnud füüsiliselt aktiivne ja tegelenud hingamisega varem ka :) Kopsuarst rääkis pikalt ja põhjalikult ja küsis asju ja ma ei saanud üldse aru, et miks ta nii palju aega raiskab, et mul on ju neelamine ja hingamine korras ja selles arteriveres oli ka hapnikku küll ja see mingi väike plekk nüüd küll sellist tähelepanu ei vääri. Ja siis äkki lajatas! Enne ju neuroloog ka rääkis, et nad olid kokku leppinud, et räägivad edaspidi patsientidega aegsasti. Et millised vahendid on nende käsutada siis, kui...Siis kui patsient enam ise süüa ei saa, ja hingata ei jaksa ja kõik jutud. Seda enam, et ma olin juba arstiga rääkinud ravitahtest, mida me kõik saame avaldada. Mina ütlen täna, et kui mulle peaks langema osaks õnn saada pihta meteoriidi või infarkti, siis mina ennast elustada ei luba. Kui mul peaks käivituma mingi instinkt ja ma üritan iga hinna eest oma ebakvaliteetseks muutunud elu külge klammerduda, siis palun kutsuge mind korrale! Kui te tõesti midagi öelda ei julge, siis seiske lihtsalt poolkogemata mingi vooliku peal või sikutage vaikselt mõni juhe seinast välja! Kui te aga mõtlete mind kuskile vegeteerima jätta, siis lugege palun uuesti üht eelnevat lõiku öösel 3.15 ringihiilivast sanitarist! Jätke see kellaaeg endale meelde! :P No ja kui me juba selliste morbiidsete teemade juures oleme, siis räägime selle jutu ka ära. Paljud inimesed on minu käest küsinud, et kas ja mida saaks minu heaks käekäiguks teha. Eks need ajad on vast ees veel ja kui siis on midagi, mis minu lähedaste elu kergemaks teeb, laske käia! Aidake ennast ribadeks, mida iganes nad vajavad. Endale ma ei taha küll midagi. Mul on nii palju õnne olnud elus, et veel midagi tahta oleks ilmselgelt liiga ablas isegi minu kohta :D Küll aga tahaksin ma teada, mis on need asjad, mida mina saaksin teie jaoks teha? Kindlasti on mitmeid õhkujäänud lubadusi, plaane, soove ja värke, mida ma saan praegu ära klaarida. On aeg sellega tegeleda. Jääge moodsaks!

Mis tehtud, mis teoksil?

Olen tänasest Tartus dr Rallmanni patsient. Väga sümpaatne arst. Kohe pärast saabumist tuli palatisse, rääkisime pikalt, imet ta oma sõnul ei tabanud, määras hunniku uuringuid ja nägi märke, mida mina ise veel märganud ei olnud. Sellepärast ma siin olla ei tahagi, et midagi head ma ju ei kuule. Kodus on kõiki sümptomeid oluliselt kergem ignoreerida. Käisin ära juba eee... Enmg? Uuringul. See on see kui sinu lihastesse aetakse väikseid nõelu ja siis mõõdetakse midagi. Olen nüüd plastrikestega üleni kaetud, nagu oleks okasseaga maadelnud. Aa, üks põhiküsimusi on, et kui palju ma kaalu olen kaotanud. Olen ma jee! 3 kilo on juurde tulnud!!! Paranähtus täielik. Sellepärast ma ennast ei kaaluga - siin ei ole lihtsalt võimalik võitjaks jääda :P Analüüsid võeti, kanüül paigaldati ja nüüd ootan kopsu kompuutrit. Ma ise küll mingeid hingamisprobleeme veel ei tuvasta aga kui ma pikalt kõnelen, siis teen hingamispausi küll ja lapsed küsivad, et miks ma ohkan. Ma ei taha sinna uuringule minna... Ausalt. Ma ei taha teada. Aga eks ma ikka lähen, kus ma pääsen. See uuring on vist kopsukasvaja välistamiseks. Et algstaadiumis kasvajad pidid organismi mürgitama vms. Ega keegi küll tegelikult mu diagnoosis ei kahtle aga noh. Kui peab siis peab. Üldiselt mõte lämbumisest mind väga ei võlu aga samas võivad mul paralleelselt olla nii kopsuvähk kui als ka, nii et saab ka hullemini. Just äsja pandi mulle igaks juhuks kanüül (mäletate, mis eelmine kord juhtus, kui mulle siinmajas kanüül pandi:P), et kui midagi kopsukompuutris ebaselgeks jääb, siis on vaja kontrastainet süstida. No ma olen ette kindel, et on vaja. Natuke aega tagasi võeti mult arterist verd, et hapnikku mõõta... Eriti hele, ehk hapnikurohke, see välja küll ei näinud :( Kuna arterist on raske verd kätte saada, siis mul võeti seda kolmest kohast. Aga minuga ongi alati nii, kui saab keerulisemalt, siis nii ongi. Homseks on kindlalt, oli vist 11.30, see seljaaju vedeliku uuring. Arst ütles, et võib mingit "tudurohtu" teha. No näis. Kopsukompuutris on nüüdseks käidud. Oli tore, kestis umbes kolm kopsutäit lubatud poole tunni asemel. Mis oli üüüüüratu kergendus. Ja kontrastainet ei süstitud nii et nüüdseks olen ma kanüülivaba (ma ikkagi ei hoidnud oma lõugu koos ja rääkisin õdedele selle eelmise korra loo ära :P) Tänaseks on kõik. Homme on neelamisuuring, ultraheli, seljaaju ja midagi oli vist veel. Mõni pilt ka