Kohtumine austajaga

Täna hommikul käis mul külas austaja. Platooniline. Teate küll neid mehi, kellega teil kunagi midagi isiklikku olnud ei ole ega ka tule. Tavaliselt suured, karused mehed. Õrna hingega.
Õigupoolest oli ta mul varemgi külas käinud. Kingitustega nagu kombeks. Aga mu kurjad ja kadedad, parasjagu terrassi ehitavad vennad ütlesid, et Jane magab ja nii jäigi tookord kohtumine ära.
Täna istusime kenasti köögis, jõime kohvi, ma pakkusin sooja leiba, rääkisime inimesi taga, lobisesime niisama.
Ta ütles, et oli minu haigusest kuuldes väga häiritud ja otsustas, et tuleb ja räägib minuga, et ei mõtle nii, et aega on ja mõni teine homme.

Enne lahkumist luges ta mulle viimase salmi Charles Baudelaire luuletusest "Raibe". Ja lubas veel külla tulla. Aga mitte liiga tihti, sest üks idamaa tark olla öelnud, et külaline võiks olla nagu päike. Et iga päev ei paista.
Viimane salm on siin, kogu luuletus ise allpool.

Kuid siis, mu iludus! kui tunned haua vilu,      siis hüüa ussil’ võidukast’: et minus alal jääb vorm jumalik ja ilu      mu mädanenud armsamast.

Kahjuks ma teadsin, et ta oskas seda luuletust juba enne minuga kohtumist aga noh, uhke tunne ikkagi :)
Vot nii, mu noored sõbrad, tuleb külas käia! Kingitustega, sõnumiga ja mitte liiga tihti. Mida rohkem mõtteainet te maha jätate, seda parem.

Kui pimedaks läks ja suuuur täiskuu paistma hakkas, siis tundus kõik veelgi romantilisem ja kreisim :)

Kas mäletad, mu arm, veel seda paha saatust      sel kaunil suvehommikul; üks raibe, haisev, jälk, meil’ pakkus õudset vaatust      jalgraja järsul käänakul. Ta jalgu õhku a’as kui ropp ja kiimal naine,      ta’st välja imbus kihvtisid; ja tsüünilikult kõht end avas -- haisev aine,      täis pööritavaid aurusid. Ja raipe toredust kui imet vaatles taevas,      kui lille, mis on puhkemas; nii vänge oli hais, et Sina suures vaevas      ju olid ära nõtkemas. Parv musti sitikaid, kel mädal kõhul pidu,      teeb vängeid, õõnsaid suminaid, kui veniv vedelik hulk röövikute ridu      vaob mööda liharäbalaid. Ja kõik see kihab, keeb kui mässav, veerlev laine,      mis tõuseb, langeb, puruneb; võiks öelda koguni, et kõik see mäda aine      veel elab liigub, sigineb. Ja õudne muusika sest lasust välja kõlab,      kui voolav vesi või kui tuul, või nagu mesipuu, mis kihab, võimsalt elab,      või lehte kahin kõrges puul. Ja kalju taga koer, kes raibet söömas käinud,      meid vahtis silmi pöörmata, ja mahti luurates, mil kui me ära läinud,      võiks saagi kallal’ asuda. -- Ja siiski Sina ka kord oled kui see liha,      see haisev mäda roojasus, mu silmi täht, mu päev, mu unistuste iha,      mu ingel ja mu armastus! Jah! nii saad olema, Sa ilu kuninganna,      kui lamad hauas surnuna, kui pärast viimast au Sind viiakse, et panna      all musta mulla määnduma. Kuid siis, mu iludus! kui tunned haua vilu,      siis hüüa ussil’ võidukast’: et minus alal jääb vorm jumalik ja ilu      mu mädanenud armsamast.