Läksin sinna kindla sihiga tõmmata välja purihammas, mida ma aastaid ja aastaid arsti tungival nõudmisel muudkui parandasin ja parandasin ja mis ikka uuesti ja uuesti plommi välja viskas. Hambavalu kui selline on mulle kusjuures üsna võõras teema.
Kunagi, pea 20 aastat tagasi oli küll üks keiss kui ma näost mega paiste läksin ja öö otsa mingit fäänsit konjakit suus hoidsin (haa, vbl sellepärast ongi konjak üks väheseid õlisid, mis minu lambis ei põle). Hommikul tõmmati purihammas välja. Paha lugu oli sinult see, et ei paistetus ega ka valu ära ei läinud. Kuna mul varem hammast välja tõmmatud ei olnud, siis arvasin, et küll laabub. Kolm päeva läks mööda, siis sai villand. Läksin tagasi ja siis tuli välja, et mingi paise oli igemete ja põse vahel hoopis. Pmst see hammas ei puutunud üldse asjasse. Võiksin sellega siiani õllepudeleid avada. Aga noh, mul läks ikkagi hästi, sest samal ajal sai üks mees taolise asja pärast veremürgituse ja viskas saba. Lehest lugesin.
Aga tagasi tänasesse. Sain kolm tuimestavat süsti, tangidega litaka vastu ülemisi hambaid, natuke röökida ja saatekirja arsti juurde, kes peab nüüd need jäänused narkoosis eemaldama. Tartus.
Nüüdseks on üritusest möödunud 1,5 tundi. Pool nägu ripub, neelata on valus, sülg voolab mööda lõuga alla, kõne ei ole just ladus. Tüüpiline ALSile.
Tänan effing väga selle tulevikupõike eest!
Jah, see ei ole enam mingi tavaline ajudekepp, see on karmasuutra :D
