Kodu

Hei! Kui Sina seda postitust loed siis olen mina juba läinud. Ma tean, milline on minu viimane unenägu. Olen seda endale sisendanud ja otsinud välja pilte, et ka teie saaksite minu pähe piiluda. 

See koht minu unenäos on väga sarnane Käsmule. Seal on meri. Ma arvan, et järv võiks ka olla. Ja jõgi! Jõgi ka kindlasti.

Oma viimases unenäos ma olen vana.

Natuke nagu pikemaks kasvanud aga see võib nii tunduda sellepärast, et ma olen alla võtnud :P

Mul on pikk hall pats. Hando Runnelil on luuletus "Igavene naine"

Küllap sealt see pilt minu peas alguse sai.

Ma elan üksi oma valges kodus ja lopsakas aias. Seal aias kasvatan ma teie jaoks  mesilasi ja liblikaid. Ja ürte kasvatan ka.

Vahel ma keedan ja küpsetan. Selle kohviku jaoks, mis maailma lõpus asub. Kord nädalas võtan ma ürdikimbud ja  korvid küpsetistega

kaenlasse ja jalutan läbi metsa sinna, et kohtuda sõpradega. 

Mul on edevad kontsakingad (mõõduka kõrgusega (sest et vana ju) ja lehviv seelik. Seal kohvikus, mis asub loomulikult mere kaldal, joon ma edevast klaasist kokteili ja võib juhtuda, et suitsetan sõprade seltsis mõne sigareti.

Kui kunagi on teie aeg viimaseks uneks siis võite kindlad olla, et soovi korral  minuga kohtuda ootan teid sooja südame ja soojade pirukatega seal kohvikus.

Viin kiirelt olukorraga kurssi, kuulan mis teil vahepeal uudist on juhtunud, kuidas mu mesilastel ja liblikatel on läinud,

aitan teil ennast sisse seada.

Seniks aga - jääge moodsaks, mu noored sõbrad!

Hommik Vilniuses

Jõudsime hotelli pimedas. Sooja oli 10 ja tänavanurgal müüsid tädid sinililli.
Novotel Vilnius on ok, invatuba küll okei miinus aga hommikusöök jällegi imeline.

Tegime väikese jalutuskäigu, nii mõnus linn tundub. Katedraali kellamäng kl 10 oli võimas. Tuli vist küll lindilt, kõlas kuidagi nagu...ööklubilikult :)

Sellega seoses meenus mulle üks pilt 7-nda klassi ekskursioonilt Petserisse. Kloostris oli üllatavalt palju noori munki. See tundus mulle kuidagi ...kurb kuni nägin ühte noort munka kiriku kelli löömas. Neid kelli oli mingi miljon, kõik pikkade köite otsas  ja see rõõm noore mehe näol, see oli nii ilus!
Ei ma ei ole usku pööranud, nüüd on mul juba silme ees puid lõhkuv Adriano Celentano ja tema (kellalöömisest) rakkus pihkudega preestrist sõber :P Film " Tõrksa taltsutus" on minu meesideaali kõvasti mõjutanud.

Aga tegin "kunstfotosid" ka. Nii palju kui ühe juba kohmaka ja väriseva käega teha sai. Mõned fotod on kvaliteetsemad ka. Need on arusaadavalt teiste tehtud :)
Hommikuses linnapildis on palju noori ja palju vanu. Keskealised nautisid ilmselt kodust pühapäeva.
Moes on boho chic, laiad 7/8 püksid, oversized mantlid aga üldse mitte värve.
Vanem generatsioon veel talvevarustuses, villased mantlid ja karusnahksed kraed.

#kõigieesti

Mul on ka oma Eesti.
Olen tema hea käekäigu eest vastutav.
Armastan teda.
Nagu last.
Mitte nagu liivakastiealist, kellele annad leebelt andeks, kui ta mänguhoos kellelegi haiget teeb või järge ei pea, kes tüli alustas.
Pigem nagu puberteediealist, kes kujundab oma arvamusi ja eluväärtusi ja seega tulevikku nii endale kui oma lastele.
Lapsevanema jaoks on see tagumine aeg jälgida, et lapse süda püsiks õigel kohal, et laps ei satuks halba seltskonda, et lapse haridus ei piirduks eluülikooliga. Et lapse silmaring saaks lai, et ta kohtleks teisi leebuse ja mõistapüüdmisega.
Armastav vanem ei karda oma lapsele öelda, kui laps omadega kinni kiilub või rappa läheb. See on õigupoolest iga lapsevanema kohus.
Ja kui juhtub, et laps ennast sassi kammib, väga maailmavalitsejaks joovastub ja ebatsensuurselt räuskama hakkab, siis tuleb ta maapeale tagasi tuua.
Oma lapsele annaksin ehk tutakagi. Kuigi laste löömine on asi, mida ma oma elus kõige rohkem kahetsen. Väga kahetsen.
Arm aitab enam kui hirm. Hea on seda vahel endalegi meelde tuletada.
Sellepärast on praegu ka minu fb profiilipildil süda.
Ma ei kustuta kedagi oma sõbralistist ega  "testamendist" ainult selle pärast, et tema profiilipildil pole :)
Aga kui sa avalikult mingit iba ajad, et hähää, mis sellest kasu on ja ähähhää, mingid kultuuriinimesed/lumehelbekesed tahavad jälle feimi, siis on suts piinlik küll.

Heureka!

Kus mul praegu plahvatas!
Ma tean, mille eest ma endale kõik need kurjad usklikud kaela sain!
Palju aega tagasi kutsuti mind ühe pruudi tüdrukuteõhtule kõhutantsu õpetama.
Kuna mina pean kõik asjad üle võlli keerama siis leppisime kokku, et alguses esitlen ma ennast hea kristlasena, kes tuleb rääkima sellest, milline on üks tubli ja jumalakartlik abielunaine.
Panin mingi vanamutiliku kampsuni selga ja lasin aga jutul joosta. Juuube piinlik ja ebamugav oli kõigil :)
Lõpuks pakkusin, et jätan pruudile pisut lugemist ja vedasin kotist "kogemata" välja ka puusarätikud. Kergendus pruudi näol oli võimas. Jäi paraku küsimata, millega ta oma sõbrannasid nuhelda kavatses.
Umbes samasse aega jäävad ka need fotod.
Palmse mõisas meie hea Tarmo poolt tehtud. Aasta oli 2007.
Üks anonüümseks jääda soovinud kõhutantsuõpetaja küsis Nabaratooriumi kodulehel (oli meil kunagi selline), et kas see värav on sama, millest vanasti rüütlite armee läbi ratsutas. Vihjas vist mu alalõuale :P
Hiljem lasi ta Googlel keelustada otsingu "graatsilised Nabaratooriumi naised "

Paratamatud raskused ja vabatahtlik loll olemine.

Alustama pean ma siiski sellest, et mulle presidendi sünnipäevakõne väga meeldis.
Omakeskis olime arutanud, et milline see tänavune kõne tuleb, kas kuidagi saab puudutatud ka meie pere argipäev?
Ja kuidas veel sai. Aitäh.
"Ettevaatlik optimism" on ka väga hea ja pidulik kõnekujund skeptilisuse asemel.
Kontsert meeldis ka väga. Aga mulle meeldivad nagunii kõik kontserdid :)

Paratamatute raskuste juurde tulles - jah, need raisad eksisteerivad ja vahel tundub, et nendega toimetulek ongi mingi minu speššal supervõime. Olen oma elu jooksul seda ka palju treenida saanud. Osakese sellest võimest on õnneks pärinud ka minu lapsed. Raskuste ilmnemisel ei kuku me nurgas patja nätsutama. Seda saab ka hiljem teha, kui esimene kiire möödas.

Vabatahtlik lollus, laiskus, lohakus on see, mis mind valusalt maha murrab. Need tarbetud kannatused, mis võiksid olemata olla, kui inimesed pisutki süveneksid, ennast ette valmistaksid.
Ma ei ole ALSi kui haiguse puhul eriti raisanud oma aega küsimustele nagu  "miks mina?" või "mille eest?"
Küll aga tuleb see küsimus vahel pähe suheldes inimestega, kes nö peaksid mulle abiks olema. Mitte pere või sõbrad vaid ametnikud, meedikud ning tänasest ka füsioterapeut...
Ma ei harju sellega vist kunagi. Ha-haa, ega palju pole kannatada jäänud, õnneks.

Esimese hoiatuse, et ALSiga oled sa täiesti üksi, sain koos diagnoosiga, kui arsti ainsaks  soovitusele  oli mul Lihasehaigete Seltsiga ühendust võtta, sest: "Teiesugusest inimesest võib neile palju kasu olla." Mäletan siiani seda naerusegust hämmingut, mis mind seda kuuldes tabas.
Ja juba kurvemat küsimust minu peas, et "aga mina, kes mind aitab?"
Tol hetkel olin ma muidugi veel nii kõbus ja tegus, et minu abivajadus ei tundnudki võõrastele mingi teema. Olgugi, et tegu oli meedikuga.
Võibolla oligi tegu mingi äraspidise psühholoogianipiga, mis pidi mulle tegevust andma, et ma meelt ära ei heidaks? :D

Teine tarbetult ülekohtune olukord, mis kohe meenub, oli minu esimesel Haapsalus viibimisel.
Seal on kliendil üks kokkusaamine kogu rehabilitatsioonimeeskonnaga, et läbi rääkida ootused, võimalused ja eesmärgid.
Üks küsimustest on, et mis on seatud eesmärgiks aasta pärast. Ehk oleks mõistlik alsikate puhul seda küsimust üldse vältida, mina ka ei tea...Igatahes juhtus nii, et sealne sotsiaaltöötaja purskas selle küsimuse peale naerma. Pärast piinlikku vaikusehetke küsisin mina, et mis talle täpsemalt nalja teeb. Vastust ma muidugi ei saanud.

Täna aga kohtusin ebatõhusa füsioterapeudiga.
On muidugi irooniline, et nüüd siis lõpuks leidsime füsioterapeudi, kes saab tulla ja teha koduvisiite. Etteruttavalt võin öelda, et visiit kestis umbes kümme minutit, maksis 30.- ja lõppes nii, et mina nutsin köögis ja palusin lastel see tütarlaps ära saata.
Kõik läks valesti esimesest hetkest,
alates abitust kehakeelest ja küsimusest "mis me teeme?"
Ma ei tea. Ausalt. Ma tõesti ei tea.
Mul on alati nii kahju ka, kui ma inimesi  sellisesse kimbatusse sunnin. Kodus kogeme me seda minu seisundi pideva halvenemise tõttu suht ülepäeviti. Oma lastest saan ma aru, kui nad nõuavad, et ma enda abistamist juhendaksin. Nemad teavad ju veel  vähem kui mina; ma saan (mööndustega) rääkida; ma olin ju tantsuõpetaja, kes teab, kuidas keha liigutada ning eelkõige olen ma ju ema.
Emad teavad asju.
Lülitasin ennast ka nüüd füsioterapeudiga emaksolemise lainele ja püüdsin esitada lihtsaid küsimusi ja kirjeldada oma olukorda aga lootusetus niitis mind täiega. Nutt kurgus ei lasknud mul nagunii enam midagi rääkida.

Pärast ütles Anna-Stiina, juba järgmise teema lisandudes, et ema, kuidas sa jätad meid siia lollide ja saamatute inimeste maailma...
Olen ka ise seda mõtet mõelnud. Õnneks mina nüüd juba tean, et (südame)häid ja abivalmis inimesi on kordades rohkem :)

Ja muidugi tean ma ka seda, et vaatamata kõigile hirmudele, abitusele, kurbusele ja kibestumisele, mis minus on, võtan minagi end jälle kokku ja keskendun positiivsele.
Homme näiteks olen Tallinnas hambaarstil.
Noh, muid lõbustusi on ka :D

Võtke teie ka ennast kokku, eks :)

Üksinda kodus.Kinnine kohus.

Midagi kriminaalset ei ole siiski toimunud.

Lapsukesed on kes koolis, kes ujumas. 

"Kinnine kohus" aga etendus, mida eile vaatamas käisin. 

Üksi kodus olemist naudin ma aga tõesti üliväga. Nagu ka perega koos olemist :)

Űksinda kodus olen nüüd aga kindlalt lukustatud ukse taga. Et kui keegi tahab ootamatult hinge päästma või niisama külla tulla. 

Ma ei tea, kas Jaan Tammsalu ka minu blogi loeb, igatahes tegi ta just Fbs postituse kinokunsti ja kurjade kristlaste teemal :) 

Aga jah, mina ise olen leebe viisakuse (ja alati avatud uste ) juurest jõudnud uude punkti.

See film on muide esimene kord, kus ma seda käemärki üldse nägin. Võimalik, et selle filmi vaatamine oli ka Anna-Stiina ja Gert-Grettiri esimene kinokülastus. Aasta oli näiteks 1994? 5?

Eile tahtsin ka tegelikult kinno minna aga Rakveres antakse ametlikult selleks ette nähtud kohas kino harvem kui mujal asutustes  :P
Kuna ma olin aga juba üle nädala kodus passinud siis aitas teater.
"Kinnine kohus" on muidugi väga teemasse lugu ka, ma isegi natuke pelgasin seda väikese maja esireas troonimist, kui nii laval kui saalis on põrgu eeskoda ja eksistensiaalne kriis. Õnneks (hahh, sorry!) ei olnud ma aga isegi mitte ainuke ratastoolikas ja pool saali olid nagunii tuttavad inimesed.
Näidendi ümberjutustust ma muidugi ei tee.
Elamuse sain aga mitte niivõrd sisust kui näitlejate tööst. Väga meeldisid video ja valgus.
Pidevalt läksid mõtted Viljandisse, kooli. Et see, mis meile seal vaid natuke aega tagasi räägiti, et wow! see kõik ongi nüüd loomulikuna meie lavadel.
Ja pidevalt meenus ka Viljandi kooli filosoofia õppeaine, mis oli alguses vähemalt sama õudne kui teadus- ja loometöö metodoloogia härra Õunapuuga.
Ma ei tea, kas ma olen oma filosoofia eksami loo juba kuskile kirja pannud aga see on üks kirgas mälestus.
Hiljem vaatasin etenduse kavalehte, seal oli ka tänusõna Valle-Sten Maistele, meie filosoofia õppejõule.
Püsisin hästi lainel :)