Täna on minu selle aastaringi viimane päev. Viimast päeva nälikändviis olen. Kui aus olla, siis pole minul selle numbriga küll mingit pistmist. Ega ka ühegi teise numbriga :) nii, et ma ei oska öelda, kui vanaks ma homme omastarust õigupoolest saan :) mingit tunnet ei ole. Aga see kõik ei takista ju suure mürtsuga pidu pidamast.
Uuemal ajal stiilipidudega.
Kõik algas 2009. Olime laste isaga värskelt teineteist taas leidnud ja no endal oli ka niiii häbi jälle sellepärast, et ristisime sünnipäevapeo Latiino-Amerikaano seebiseriaali "Metsik piimamees don AleJandro ning kaunis tantsijatar Esmeralda" 217nda osa võteteks. Kutsusime 2 sõpra ja oligi tore!
Järgmine pidu oli "Tööline ja kolhoositar" ja see pidu vääriks eraldi peatükki!
Jube palav ilm oli, äikse-eelne, troopiliselt niiske ja eks see ilm mulle ka saatuslikuks sai :) Pidu algas poolest päevast, võttis kohe ägedad tuurid üles ja kell 8 laulsime me juba õllepruulujat, seistes püsti pinkidel/laudadel, mis ainult vanast harjumusest koos seisid.
Kõik oli puhas klassika: räim tomatis, valge viin, punased nelgid.
Kui mu armsad tantsutüdrukud punaste lippude lehvides saabusid, siis tegid nad Piibe maantee ääres tootmisnõupidamise.
Ja jalgrattal möödus neist koos kaaskonnaga -arvake kes? Õige, Andrus Ansip! No küll võis tema alles üllatunud olla elust maal. Olime alati mõelnud, et kas ta märkas või mõtles. Eelmisel sünnipäeval juuksuris olles müsteerium lahenes...juuksur ütles, et oli seda lugu Andrus Ansipi mingis intervjuus kuulnud! On see nüüd linnalegend või mis?
Igatahes pidu läks edasi murumängudega ja sealsamas sauna taga see pidu minu jaoks ka lõppes - kalossid ja märg muru ei ole hea kombo (nagu ka kroksid ja lumekirmetis, kui te olete mõnda eelnevat postitust lugema juhtunud :P) Kukkusin ja see on ainus kord, kui ma pildi tasku olen pannud. Vist sellepeale, et mu armas abikaasa (toonane :)) mind murdunud käest hoides püsti üritas sikutada :)) Püsti ma igatahes sain ja kui hakkasid mingid kiirabi kutsumise jutud, siis tulid ka pilt ja hääl tagasi. Ütlesin, et seda häbi ma üle ei ela, 10 autot õue peal ja mitte ühtegi kainet juhti ei ole ja see oleks ikka liiga piinlik. Soovisin kõigile head peo jätku ja läksin magama. Magasin hästi.
Hommikul ärkasin vaikuses, märjas voodis ja paistes käega. Arusaadavalt tegi mind kõige murelikumaks märg voodi. Õnneks leidsin ma voodist, märjad käterätikud, mis olid ( ma loodan) mulle kompressiks toodud :)
Õu oli väga romantiline, kaetud cd-plaatide, põlenud küünalde ja mulle kingiks toodud peente napside taaraga. Ohkasin kergendusest - oli ilmselt tore sünnipäev olnud!
Veidral kombel ei olnud käeluu siiski ööga kokku kasvanud ning nii ma siis kaine juhi tekkides traumapunkti läksingi.
Nii, järgmine oli:
See oli, nagu nimigi ütleb, metsik-metsik pidu. Palusin külalistelt väikest kultuuriprogrammi ning murumänge ja nalja sai kõvasti ja kakeldi ja draamat ja veel draamat ja seda sünnipäeva minu abielu enam üle ei elanudki. Täitsa kahju vahel isegi, olin teisega juba täitsa harjunud :P
Nüüd aga teen kiire hüppe pärisellu, võtan leivad ahjust, kamandan tütrekesi koristamise juures ning toon bussi pealt esmasündinu koos tema esmasündinuga :)
Loodan pärast edasi heietada :)
Äääänd ai äm päkk :)
Enne taas mälestustemaale rändamist teateid päriselust.
Sain äsja otsuse oma töövõime kohta. Tema nimelt puudub järgmised viis aastat, kuna: " isik ei ole võimeline tema terviseseisundit ning sellest tulenevaid tegutsemise ja osalemise piiranguid, nende prognoosi ja eeldatavat kestust arvesse võttes töötama."
Tänan töötukassat ja Aktsiaseltsi Rakvere Haigla mõistva suhtumise ja optimismi eest (5 aastat ikkagi) :D. Tänu on siiras, valmistasin ju ennast ette vihaseks võitluseks ja eks ma olin ikka natuke mures ka. See kolm ja poolsada eurot, mis nüüs igakuiselt mu arvele saabuma hakkab, hoiab hinge sees küll. Jumal tänatud, et mul pole ravikulusid. Aga noh, kui keegi ikkagi tahab osta mu neeru või näiteks esmasündinud tütart, siis olen läbirääkimistele avatud :D
