Uutmoodi, uue teadmisega elu on tänaseks kestnud täpselt pool aastat.
See aeg on läinud kiirelt, ometi on selle aja jooksul juhtunud ja muutunud nii palju, et sõnu selle aja
kirjeldamiseks on raske leida.
See on olnud omal kombel hea ning kindlasti väga põnev aeg. Eriti perspektiivi arvestades :P
Samas ka "nii on" aeg.
Ma ei tea, kuidas see välja paistab ja teistele tundub, aga ma ise olen üllatunud, et ma... ää...üldse elus olen? Või pigem - isegi elan. Tõsi, see elu on teistsugune, väga erinev sellest, mida ma varem elamisväärseks ning iseenesestmõistetavaks pidasin.
Mis on kõige suurem muutus? Lihtne.
Ma ei tee enam plaane.
Ma ei ole kunagi osanud niisama unistada. Kõik mis tundus mulle huvitav, ihaldusväärne või vajalik, selle ma võtsin plaani, tegin ära ja mingeid ulmelisi fantaasiaid mul polnudki. Ilmselt oleksin ma kunagi endale ka helikopteri saanud, kui... Aga võib ka olla, et saangi :)
Parajalt kontrollihullu, me-ei-oota-looduselt-armuande-vaid-võtame-need-ise tüübina, möödusid mu päevad erinevaid tegevusi, üritusi, pidustusi planeerides. See oli tore, lõbus, turvaline.
Kui me Riinaga alles alustasime suuremate ürituste korraldamist Nabaratooriumi nime all siis ei olnud mul veel autojuhilubegi. Broneerisime ürituste planeerimiseks mitmeid päevi Tartus. Tõde oli selline, et panin bussisõidu ajal põhipunktid kirja ning tunnikese aruteluga olidki toimivad lahendused purgis :) meil kohe sujus see koostöö. Sünergia on selle nimi vist.
Teadmine, et nii saab asju ajada küll, ongi tekitanud minus teatava kärsituse kõikvõimalikke koosolekute ja jahumiste suhtes. Saab tegelikult ka ilma jokutamiseta.
No ja ülejäänud aja me siis tegime Riinaga muid asju :) öösiti näiteks sõime sprotte, juustu ja oliive ning suitsetasime ja jõime. Äärmiselt olulised tegevused!
Mis ma sellega öelda tahtsin on see, et vähema uimerdamise ning näiteks teleka- või netist kassivideote vaatamisega saab oma aju ka iseseisvalt, üksiolles, kasutada ning omapoolse kodutöö juba enne koosolekut ära teha. Näiteks autosõidu ajal. Appi milline jahumine nüüd välja kukkus! :)
Aga enam ma plaane ei tee. Ma olen suht kehv pettumuste taluja. Nüüd küll taltsam kui varem. Aga siiski.
Ja võib olla ongi õigem elada tänases päevas. Siin ja praegu. Aga selline mõtteviis ei ole minu puhul paraku mitte nii väga zen, kui just hirm tulevikule mõtlemise ees :(
Igatahes, esialgu ei lootnud ma rohkem kui kolm kuud, ehk suve. Selle ma sain.
Nüüd on jõulud tulekul :)
Pikem perspektiiv on see, et jaanipäev. Mitte jaanipäeva pärast. Suurem asi üle lõkke hüppaja pole ma kunagi olnud :P
Mu pesamuna lõpetab siis põhikooli.
Ma tahan, et ta saaks seda teha rõõmsa meelega ja rahulikult. Ilma, et mu hapnikuaparaat talle kõrva rögiseks. Või mis iganes häält need asjad teevad.
Tema lõpuaktusele ma ilmselt minna ei saa, ma ei ole väga hea treppide ja rahvamassidega juba praegu.
Kuigi see oleks vägev. Ma ise lõpetasin põhikooli sealsamas. Pidasin lõpukõnegi.
Aga noh. Nüüd on nii.
Tegelikult tahtsin ma kirjutada hoopis muust :)
Kuus kuud diagnoosi tähendas ka kuut kuud haiguslehel ning see on omakorda maksimum aeg meie riigis. 182 päeva. Ühtlasi tähendas see ka minu töösuhte lõppemist. Ja vot sellest ma tahtsin rääkida! :)
Töö tähtsust inimese elus on raske üle hinnata. Kellele mis: palk, eneseteostus jne jne.
Minu seni viimane töö Avinurme Puiduaida perenaisena oli väga lähedal täiusliku töökoha tiitlile. Kui ma nüüd järgi mõtlen, siis väärib see teema eraldi postitust:) mida ma ju algselt plaanisingi :)
Jätsin oma tööga hüvasti teisipäeval.
Tegin kooki ja võtsin ligi vahuveini ja istusime suurepäraste töökaaslastega paar tundi. Näe, juba ma nutangi...
Vaatamata minu alatule deserteerumisele sain ma lilli ja kingitusi, häid sõnu ja mälestusi ning palju eneseusku teele kaasa. Aitäh!
Kohtume veel. Mina nüüd juba kuninga e kliendi rollis!
See aeg on läinud kiirelt, ometi on selle aja jooksul juhtunud ja muutunud nii palju, et sõnu selle aja
kirjeldamiseks on raske leida.
See on olnud omal kombel hea ning kindlasti väga põnev aeg. Eriti perspektiivi arvestades :P
Samas ka "nii on" aeg.
Ma ei tea, kuidas see välja paistab ja teistele tundub, aga ma ise olen üllatunud, et ma... ää...üldse elus olen? Või pigem - isegi elan. Tõsi, see elu on teistsugune, väga erinev sellest, mida ma varem elamisväärseks ning iseenesestmõistetavaks pidasin.
Mis on kõige suurem muutus? Lihtne.
Ma ei tee enam plaane.
Ma ei ole kunagi osanud niisama unistada. Kõik mis tundus mulle huvitav, ihaldusväärne või vajalik, selle ma võtsin plaani, tegin ära ja mingeid ulmelisi fantaasiaid mul polnudki. Ilmselt oleksin ma kunagi endale ka helikopteri saanud, kui... Aga võib ka olla, et saangi :)
Parajalt kontrollihullu, me-ei-oota-looduselt-armuande-vaid-võtame-need-ise tüübina, möödusid mu päevad erinevaid tegevusi, üritusi, pidustusi planeerides. See oli tore, lõbus, turvaline.
Kui me Riinaga alles alustasime suuremate ürituste korraldamist Nabaratooriumi nime all siis ei olnud mul veel autojuhilubegi. Broneerisime ürituste planeerimiseks mitmeid päevi Tartus. Tõde oli selline, et panin bussisõidu ajal põhipunktid kirja ning tunnikese aruteluga olidki toimivad lahendused purgis :) meil kohe sujus see koostöö. Sünergia on selle nimi vist.
Teadmine, et nii saab asju ajada küll, ongi tekitanud minus teatava kärsituse kõikvõimalikke koosolekute ja jahumiste suhtes. Saab tegelikult ka ilma jokutamiseta.
No ja ülejäänud aja me siis tegime Riinaga muid asju :) öösiti näiteks sõime sprotte, juustu ja oliive ning suitsetasime ja jõime. Äärmiselt olulised tegevused!
Mis ma sellega öelda tahtsin on see, et vähema uimerdamise ning näiteks teleka- või netist kassivideote vaatamisega saab oma aju ka iseseisvalt, üksiolles, kasutada ning omapoolse kodutöö juba enne koosolekut ära teha. Näiteks autosõidu ajal. Appi milline jahumine nüüd välja kukkus! :)
Aga enam ma plaane ei tee. Ma olen suht kehv pettumuste taluja. Nüüd küll taltsam kui varem. Aga siiski.
Ja võib olla ongi õigem elada tänases päevas. Siin ja praegu. Aga selline mõtteviis ei ole minu puhul paraku mitte nii väga zen, kui just hirm tulevikule mõtlemise ees :(
Igatahes, esialgu ei lootnud ma rohkem kui kolm kuud, ehk suve. Selle ma sain.
Nüüd on jõulud tulekul :)
Pikem perspektiiv on see, et jaanipäev. Mitte jaanipäeva pärast. Suurem asi üle lõkke hüppaja pole ma kunagi olnud :P
Mu pesamuna lõpetab siis põhikooli.
Ma tahan, et ta saaks seda teha rõõmsa meelega ja rahulikult. Ilma, et mu hapnikuaparaat talle kõrva rögiseks. Või mis iganes häält need asjad teevad.
Tema lõpuaktusele ma ilmselt minna ei saa, ma ei ole väga hea treppide ja rahvamassidega juba praegu.
Kuigi see oleks vägev. Ma ise lõpetasin põhikooli sealsamas. Pidasin lõpukõnegi.
Aga noh. Nüüd on nii.
Tegelikult tahtsin ma kirjutada hoopis muust :)
Kuus kuud diagnoosi tähendas ka kuut kuud haiguslehel ning see on omakorda maksimum aeg meie riigis. 182 päeva. Ühtlasi tähendas see ka minu töösuhte lõppemist. Ja vot sellest ma tahtsin rääkida! :)
Töö tähtsust inimese elus on raske üle hinnata. Kellele mis: palk, eneseteostus jne jne.
Minu seni viimane töö Avinurme Puiduaida perenaisena oli väga lähedal täiusliku töökoha tiitlile. Kui ma nüüd järgi mõtlen, siis väärib see teema eraldi postitust:) mida ma ju algselt plaanisingi :)
Jätsin oma tööga hüvasti teisipäeval.
Tegin kooki ja võtsin ligi vahuveini ja istusime suurepäraste töökaaslastega paar tundi. Näe, juba ma nutangi...
Vaatamata minu alatule deserteerumisele sain ma lilli ja kingitusi, häid sõnu ja mälestusi ning palju eneseusku teele kaasa. Aitäh!
Kohtume veel. Mina nüüd juba kuninga e kliendi rollis!
