Nüüd, kui minu elus on (jälle) vähem inimesi, kelle eest ma hoolitseda või kelle heaks mina midagi teha saan, on mul oluliselt rohkem aega blogida. Näiteks võin ma nüüd tavalistest (hahaa, tajun ma jee midagi tavalise või enesestmõistevana; aga las ta jääb) asjadest ka kirjutada.
Kodustest töödest on valdavalt minu õlul söögitegu ja nõudepesu. Nõusid pesen ma mugavalt istudes ja see töö, mida ma varem suure pere emana väga tüütuks kohustuseks pidasin, on praeguseks turvaline ja isegi rahuldustpakkuv tegevus. Söögitegemine on seda alati olnud. Lisaks on see minu viis näidata oma armastust ja hoolimist.
Tegelikult on mul olemas ka nõudepesumasin, aga kuna koduke on tilluke, siis tema elab meil küüni all :) Kui kellelgi on väga vaja, siis andke märku.
Koristamiste, tassimiste, enamasti poeskäigu, puude toomise ja kütmisega tegelevad minu nooremad tütred ja keskmise tütre peika on ka suureks abiks. Mina teen seda, mida ma kõige paremini oskan - kamandan.
Tüdrukud on sellel sügisel palju tõbised olnud, tänagi peab noorim arstile minema, sest haige kurk ja nohu ei ole koduse raviga nädalaga üle läinud.
Õnneks on neil koolis hästi ja ehk saame nende haigustega ka ühelepoole.
Noorimat saab varsti näha televiisoris. Parima pagari saate reklaamid juba käivad ;)
Eelmisel nädalal käisid minu juures vallaametnikud, et vaadata kuidas saab hakata täitma kodukohanduskava. Et põrandad köögis, esikus ja vannitoas oleks valmis. Tööd planeeritakse jaanuari, sellele ajale, kui mina Haapsalus olen. Ja lastel on ka vaheaeg. Uus aasta algab niisiis kolimise ja mööbeldamisega... Mina ei saa öelda, et inimeste eest ei hoolitseta. Nii palju või siiani pigem ikka vähe, kui mina olen Vinni vallalt abi küsinud (ürituste korraldamiseks nt), olen alati abi saanud.
Kõik see abi ja kohandused... Terrass on ju juba valmis ja kõik muu liigub mugavuse poole... Ma olen nii tänulik ja samas ajab see mu ahastades nutma... Sest sellist eestit ma ju ei tahtnud. Igasuguse teiste abi vastuvõtmine on minu jaoks, eks enamuse jaoks vast, alati raske. Tahaks ju ise tubli ja kasulik olla. Andmisrõõm on väga suur rõõm.
Aga ma püüan seda ahastust alla suruda põhjendusega, et kohandatud kodus on teistel minuga lihtsam. Kui minu õudse iseloomu juures lõpuks neid teisi enam ongi järgi jäänud :P
Kõikvõimalikud muutused, mida ma terve elu olen ikka kasutanud tuulena oma purjedes, muudavad mu praegu hapraks nagu esimene jää porilompidel. Ma loodan, et see ärevus on siiski mööduv nähtus. Inimene harjub... kõigega. Nii on (noored vaatasid telekast papasid-mammasid, ja nägin et seal oli mingi koomiline politseinik, kes abitult kobises "nii on". Päris naljakas oli).
Korstnapühkija käis, koos naisega! Hästi tublid ja toredad inimesed on, võin kontakti jagada. Jälle turvalisem tunne.
Laupäeva hommikul käisin jõusaalis nagu ikka. Olin tubli! Sain kiita :) Mul on muidugi megahea füsioterapeut ka seal, Hanno Tikerbär on tema nimi. Ta ütles, et ma olen tema kõige rohkem pingutav ALS-i patsient. Siinkohal on hästi näha, kui madalale ma olen langenud... Olla halvimatest parim on nüüd hull kompliment :D
Ei, tegelikult ka. See, et ma saan natukenegi milleski tubli olla, on mulle väga tähtis!
Kahju, et ma varem oma elus jõusaalitreeningutele ei jõudnud... Tegelt valetan! Ma kunagi käisin ju, mingi 10 aastat tagasi. Tahtsin omale kava ja puha. Aga see treener sattus minu vormi hindamisel väga segadusse. Kõik, kes meie tantsustiiliga kokku on puutunud, teavad, et me kasutame tantsutehnikas palju ee.. mitte nii igapäevaseid lihaseid :D Trenni teeme palju, aga see ei takista mõnesid meist omamast ka korralikku polstrit(ma arvan, et ma kaalusin siis vast mingi 72 kilo). Uuris ja puuris ta siis mind, eriti piidles silmanurgast mu paksu kõhtu ja lõpuks piisatas küsida, et kas me siis kõhuga mitte midagi ei tee?!? Ma jäin rahulikus ja vastasin, et teeme küll - lõdvestame :). Nii et oli küll naljakas käik aga puudu jäi... Ma ei teagi... Ei tekkinud usaldust ja head kontakti. Eks enda lollid eelarvamused ka, et jõusaalis käivad kriminaalid ja muidu kahtlased tüübid. Oleksin võinud teisi treenereid ka kaaluda!
Igatahes on laupäevased trennid nüüd väga mõnusad ja mõnda aega loodan ma nendest treppidest veel üles saali pääseda. Sest vaadake, kuigi tegu on Rakvere ühe uuema hoonega, on nii füsioterapeudi kabinet, kui jõusaal kaugel kaugel trepist üles. Sport ei ole nõrkadele ja haigetele! Ometi on jõusaal üks väheseid alasid, mida liikumispuudega inimene saaks mõnuga teha. Vinni spordikompleks pidi vist riigilt mingi mega rahasüsti saama. Peangi uurima, kas neil on plaanis ka ligipääsetavus liikumispuudega inimestele ning miks mitte ka basseinitõstuk.
Sellele võiks mõelda, sest ka need inimesed, kes praegu noored, terved ja tugevad on ning otsuseid teevad jäävad vanaks, nõrgemaks, saavad traumasid jne. Ja kuna elanikkond vananeb, siis on need vanad ja viletsad ühel päeval enamuses.
No mõnusalt kraaksun õnnetust siin :P
Nädalavahetusel käis ka esmasündinu oma pojukesega, kes on nii lahe vennike! Panime maha kõik lillesibulad, mis ma optimistlikult varunud olin. Kevad ei ole ju enam mägede taga.
PS! Olen külastatavuse statistikat jälgides märganud, et mida dramaatilisem pealkiri postitusel on, seda rohkem lugejaid. Toredad raisakullid ikka :P Kõige vähem lugejaid on postitusel pealkirjaga "Raamatud" :D
Kodustest töödest on valdavalt minu õlul söögitegu ja nõudepesu. Nõusid pesen ma mugavalt istudes ja see töö, mida ma varem suure pere emana väga tüütuks kohustuseks pidasin, on praeguseks turvaline ja isegi rahuldustpakkuv tegevus. Söögitegemine on seda alati olnud. Lisaks on see minu viis näidata oma armastust ja hoolimist.
Tegelikult on mul olemas ka nõudepesumasin, aga kuna koduke on tilluke, siis tema elab meil küüni all :) Kui kellelgi on väga vaja, siis andke märku.
Koristamiste, tassimiste, enamasti poeskäigu, puude toomise ja kütmisega tegelevad minu nooremad tütred ja keskmise tütre peika on ka suureks abiks. Mina teen seda, mida ma kõige paremini oskan - kamandan.
Tüdrukud on sellel sügisel palju tõbised olnud, tänagi peab noorim arstile minema, sest haige kurk ja nohu ei ole koduse raviga nädalaga üle läinud.
Õnneks on neil koolis hästi ja ehk saame nende haigustega ka ühelepoole.
Noorimat saab varsti näha televiisoris. Parima pagari saate reklaamid juba käivad ;)
Eelmisel nädalal käisid minu juures vallaametnikud, et vaadata kuidas saab hakata täitma kodukohanduskava. Et põrandad köögis, esikus ja vannitoas oleks valmis. Tööd planeeritakse jaanuari, sellele ajale, kui mina Haapsalus olen. Ja lastel on ka vaheaeg. Uus aasta algab niisiis kolimise ja mööbeldamisega... Mina ei saa öelda, et inimeste eest ei hoolitseta. Nii palju või siiani pigem ikka vähe, kui mina olen Vinni vallalt abi küsinud (ürituste korraldamiseks nt), olen alati abi saanud.
Kõik see abi ja kohandused... Terrass on ju juba valmis ja kõik muu liigub mugavuse poole... Ma olen nii tänulik ja samas ajab see mu ahastades nutma... Sest sellist eestit ma ju ei tahtnud. Igasuguse teiste abi vastuvõtmine on minu jaoks, eks enamuse jaoks vast, alati raske. Tahaks ju ise tubli ja kasulik olla. Andmisrõõm on väga suur rõõm.
Aga ma püüan seda ahastust alla suruda põhjendusega, et kohandatud kodus on teistel minuga lihtsam. Kui minu õudse iseloomu juures lõpuks neid teisi enam ongi järgi jäänud :P
Kõikvõimalikud muutused, mida ma terve elu olen ikka kasutanud tuulena oma purjedes, muudavad mu praegu hapraks nagu esimene jää porilompidel. Ma loodan, et see ärevus on siiski mööduv nähtus. Inimene harjub... kõigega. Nii on (noored vaatasid telekast papasid-mammasid, ja nägin et seal oli mingi koomiline politseinik, kes abitult kobises "nii on". Päris naljakas oli).
Korstnapühkija käis, koos naisega! Hästi tublid ja toredad inimesed on, võin kontakti jagada. Jälle turvalisem tunne.
Laupäeva hommikul käisin jõusaalis nagu ikka. Olin tubli! Sain kiita :) Mul on muidugi megahea füsioterapeut ka seal, Hanno Tikerbär on tema nimi. Ta ütles, et ma olen tema kõige rohkem pingutav ALS-i patsient. Siinkohal on hästi näha, kui madalale ma olen langenud... Olla halvimatest parim on nüüd hull kompliment :D
Ei, tegelikult ka. See, et ma saan natukenegi milleski tubli olla, on mulle väga tähtis!
Kahju, et ma varem oma elus jõusaalitreeningutele ei jõudnud... Tegelt valetan! Ma kunagi käisin ju, mingi 10 aastat tagasi. Tahtsin omale kava ja puha. Aga see treener sattus minu vormi hindamisel väga segadusse. Kõik, kes meie tantsustiiliga kokku on puutunud, teavad, et me kasutame tantsutehnikas palju ee.. mitte nii igapäevaseid lihaseid :D Trenni teeme palju, aga see ei takista mõnesid meist omamast ka korralikku polstrit(ma arvan, et ma kaalusin siis vast mingi 72 kilo). Uuris ja puuris ta siis mind, eriti piidles silmanurgast mu paksu kõhtu ja lõpuks piisatas küsida, et kas me siis kõhuga mitte midagi ei tee?!? Ma jäin rahulikus ja vastasin, et teeme küll - lõdvestame :). Nii et oli küll naljakas käik aga puudu jäi... Ma ei teagi... Ei tekkinud usaldust ja head kontakti. Eks enda lollid eelarvamused ka, et jõusaalis käivad kriminaalid ja muidu kahtlased tüübid. Oleksin võinud teisi treenereid ka kaaluda!
Igatahes on laupäevased trennid nüüd väga mõnusad ja mõnda aega loodan ma nendest treppidest veel üles saali pääseda. Sest vaadake, kuigi tegu on Rakvere ühe uuema hoonega, on nii füsioterapeudi kabinet, kui jõusaal kaugel kaugel trepist üles. Sport ei ole nõrkadele ja haigetele! Ometi on jõusaal üks väheseid alasid, mida liikumispuudega inimene saaks mõnuga teha. Vinni spordikompleks pidi vist riigilt mingi mega rahasüsti saama. Peangi uurima, kas neil on plaanis ka ligipääsetavus liikumispuudega inimestele ning miks mitte ka basseinitõstuk.
Sellele võiks mõelda, sest ka need inimesed, kes praegu noored, terved ja tugevad on ning otsuseid teevad jäävad vanaks, nõrgemaks, saavad traumasid jne. Ja kuna elanikkond vananeb, siis on need vanad ja viletsad ühel päeval enamuses.
No mõnusalt kraaksun õnnetust siin :P
Nädalavahetusel käis ka esmasündinu oma pojukesega, kes on nii lahe vennike! Panime maha kõik lillesibulad, mis ma optimistlikult varunud olin. Kevad ei ole ju enam mägede taga.
PS! Olen külastatavuse statistikat jälgides märganud, et mida dramaatilisem pealkiri postitusel on, seda rohkem lugejaid. Toredad raisakullid ikka :P Kõige vähem lugejaid on postitusel pealkirjaga "Raamatud" :D
