(Alustasin selle loo kirjutamist 8-ndal novembril.
Täna on määdžikli juba 18. !)
Käisin füsioterapeudi juures. Ei, mitte jõusaalis, vaid haiglas, selle kena inimese juures, kelle poole pöördusin esmakordsed eelmisel sügisel. Nimetame teda siis edaspidi füsioterapeut nr 1.Kuna eile oli mul raske päev, nuttu jätkus kauemaks, siis ärkasin täna liiga vara, ilgelt loppis näo, tavapärasest veelgi kehvema tasakaaluga ning mingi imeliku vibraga, mis vbl on tingitud vererõhu kõikumisest. Pean ikka hankima koju vererõhuaparaadi. Hetkel on see küll ainus ohver, mida ma nn väärika vananemise altarile olen valmis tooma :) Aga sedagi esialgu vaid mõtterännaku tasemel.
Aga linna ma läksin, füsioterapeudi juurde ka ja siis me tegime natuke tasakaaluharjutusi palli ja tasakaalupadjaga.
Kahjuks ma sellest midagi rääkida ei saa, sest mul puudub piisavalt ropp sõnavara. Nii suur hirm oli kukkumise ees ja nii kehv tunne füüsiliselt. Emotsionaalselt ka.
Aga ma sain aru, et täiesti ilmselt ma praegu veel surema ei hakka, sest mingi osa minust itsitas nagu väike plika, kuna kena füsioterapeut nr 1 pidi mind füüsiliselt turvama :)
Hea tädi Heino olen ikka :) Vabanduseks võin öelda vaid seda, et kõik minu füsioterapeudid on tõesti väga ilusad inimesed :) Ja eelkõige hindan ma nende sisemist ilu ja ametioskusi. Ja nende armastust oma ameti vastu.
Selles mõttes on minu bipolaarne olemus küll hea ettevalmistus praeguseks eluks :P ma olen harjunud, et kui asjad on hästi, siis tean kuskil kuklas, et mingi jama ikka kuskil nurgataga oma juhust ootab.
Ja kui asjad on kehvast veel kehvemaks läinud ning see tsükkel ennast üha kordab, ka siis tean, et nali on kuskil olemas. Paraku ilmselt minu kulul, aga ta siiski on!
Kui nalja ei saa, siis mina pole üldse nõus midagi tegema. On nii või? :D
Kui ma nädal hiljem uuesti füsioterapeut nr 1 ja tasakaalupadjaga maadlesin, siis olid nii enesetunne kui tasakaal palju paremad. Sain Füsioterapeudilt kiita. Jee! Kardan küll, et tema käsivarred on minu klammerdumisest siiani sinised. Järgmine nädal jälle ;)
Aga tasakaalupadi, nagu ka trepid on muidugi saadanast :)
Tänane jõusaalitreening füsioterapeut nr 2-ga oli jälle ülitore.
Aga väga väsinud olen küll pärast trenni.
Alguses treenisime kergemate raskuste ja pikemate seeriatega, nüüd on raskused suuremad, seeriad lühemad aga neid on rohkem.
Iga kord, kui ta jälle mingi uue harjutuse või raskusega lagedale tuleb, siis ma kõigepealt mõtlen, et what?! Seda ma küll ära ei tee! Esimene seeria on megaraske! No peaaegu võimatu. No ja siis ülejäänud 3-4 on täiesti tehtavad :) Järgmine nädal juba suuremate raskustega :)
Kõige rohkem nalja saab aga masinatele ja masinatelt ära siirdumisega (jah, selline termin on käigus). Kunagi kasutasin ma äärmistel juhtudel väljendit "siirduge palun istmikku! ". No mis ma oskan öelda... Igatahes, iga uut masinat tuleb kõigepealt igast küljest uurida ja katsuda, et millised osad on liikuvad, kuhu saab toetuda ja kustkaudu tuleb üldse asjale läheneda. No ja pärast jälle maha tulles sama trall. Täna unustas füsioterapeut mu maha :) Mina olin kuskil tublisti oma töö ära teinud, kark oli ununenud mingi eelmise masina juurde ja järgmine ülesanne ootas saali teises otsas. Füsioterapeut ka. Mina polnud veel püstigi saanud. Naersime mõlemad, kuidas mingitel hetkedel on võimalik minu puue täiesti ära unustada. Need on parimad ajad. Ma leian selliseid hetki üha rohkem. Ühel päeval juhendasin telefonis ühte enda õpilast (kes juhtumisi on samuti füsioterapeut), kuidas anda kõhutantsutrenni erivajadustega noortele. See oli tore pooltund. On üliuhke tunne teada, kui paljude naistega olen ma saanud tantsurõõmu jagada. Ja nüüd jagavad nemad ka minu eest. Ja minu puusarätid tantsivad ka nüüd nende õpilastega edasi :)
