Aga mitte kõiki postitusi ei taha ma avaldada. Need nutud ja halad ei aita just "võita sõpru ja mõjutada inimesi". Küll aga aitab nende kirjutamine mul parasjagu käsiloleva jama endast välja ja maha kirjutada. Ja sinna see jääbki enamasti. St, et üldjuhul läbikirjutatud asjad mind enam kummitama ei tule. Veider. Aga tore muidugi.
Olin Tallinnas, rohkem kui nädala isegi. Esmasündinul ja tema pojukesel külas. Mõtlesin küll, et kaua ma vastu pean, diivanil magamine, võõras koht, koduigatsus jne aga jah. Olin tubli, sest hoidsin lapselast nii öösel kui päeval ja esmasündinu rabas tööd teha nii et ninast veri väljas.
Väsitav oli küll. Aga seda ikka minu enda, mitte lapsukese pärast.
Oli mul muidugi ka plaane käia poes ja apteegis ja kingi ostmas ja piparkoogitaignat teha ja juukseid värvida aga tõde on see, et igapäevatoimetustest (söök, pesupesu, triikimine, nõud) ma rohkem ei jaksanud.
Esmasündinu oli rahul küll ja küsis, et millal ma päriselt Tallinnasse kolida tahan. Ei iial! Ma ei saa linnas piisavalt õuegi, värskest õhust rääkimata.
Tõsi, linnaelul on ka oma võlud. Näiteks toidukauba koju tellimise võimalus. Kaubavalikust endast rääkimata.
Kõige suurem võimalus oli aga käik uude Eesti Liikumispuudega Inimeste Liidu Rehabilitatsioonikeskusesse. Selle käiguga panin esialgu punkti oma tööinimeseelule.
Lubasin endale korraliku, pooleteisetunnise massaaži (40.-) ja tunniajase füsioterapeudi (35.-). Pool tundi aerutasin masinatel jõusaalis ja pool tundi lebasin laual ja füsioterapeut tegeles minuga ise. Vot see oli enneolematu elamus! Kõigepealt soojad mähised lihastele, siis ta loksutas ja mudis ise mu liikmeid (ise ma enam kõiki suundi ja ulatusi ära ei tee), siis pani ta mulle jalga "saapad“ mis masseerisid ja vedas mingi laesrippuva süsteemi abil mu alaselja hästi mõnusasse venitusse. Väga mõnus. Mu keha on ju harjunud tegema hoopis muid ja rohkemaid asju, kui võiks pealevaadates eeldada. Ja ma mäletan seda. Ja kannatan selle kõige puudumise pärast väga.
Hästi tujutõstev oli ka see, et füsioterapeudil oli tööl kaasas taks nimega Indiana. Lähen sinna nüüd uuesti neljapäeval. Aga see on ka kõik, sest 400-eurise sissetulekuga ma endale selliseid lõbustusi lubada ei saa. Tallinnasse sõit ja taksoarved ju lisaks veel.
Perearsti teraapiafondi kaudu saan ma käia ka tavalise füsioterapeudi juures. Paraku on see pool tundi seal minu jaoks väga vähe. Küll aga on väga väsitav ja ka kulukas see minek üldse.
Õnneks ma sõidan praegu veel autoga ise. Praegune libedus aga teeb autosse istumise ja väljumise ja tänaval kõndimise väga väga hirmsaks.
Tore, nüüd ajasin ennast ise hulluks. Ma ei ole tegelikult veel mõelnud, et mis siis saab, kui ma autoga enam sõita ei saa. Tänan, Jane! Aga ära, raisk, enam mõtle :P
Aga Tallinnas oli lõbustusi veel niipalju, et kaks toredat sõpra külas. Lobisesime, klatšisime, naersime, nutsime natuke. Nagu ikka.
Neljapäeval lähen jälle. Füsioterapeudile ja last hoidma ka.
Kui keegi on reedel laupäeval kohvist ja klatšist huvitatud, siis andke märku ;)
Olin Tallinnas, rohkem kui nädala isegi. Esmasündinul ja tema pojukesel külas. Mõtlesin küll, et kaua ma vastu pean, diivanil magamine, võõras koht, koduigatsus jne aga jah. Olin tubli, sest hoidsin lapselast nii öösel kui päeval ja esmasündinu rabas tööd teha nii et ninast veri väljas.
Väsitav oli küll. Aga seda ikka minu enda, mitte lapsukese pärast.
Oli mul muidugi ka plaane käia poes ja apteegis ja kingi ostmas ja piparkoogitaignat teha ja juukseid värvida aga tõde on see, et igapäevatoimetustest (söök, pesupesu, triikimine, nõud) ma rohkem ei jaksanud.
Esmasündinu oli rahul küll ja küsis, et millal ma päriselt Tallinnasse kolida tahan. Ei iial! Ma ei saa linnas piisavalt õuegi, värskest õhust rääkimata.
Tõsi, linnaelul on ka oma võlud. Näiteks toidukauba koju tellimise võimalus. Kaubavalikust endast rääkimata.
Kõige suurem võimalus oli aga käik uude Eesti Liikumispuudega Inimeste Liidu Rehabilitatsioonikeskusesse. Selle käiguga panin esialgu punkti oma tööinimeseelule.
Lubasin endale korraliku, pooleteisetunnise massaaži (40.-) ja tunniajase füsioterapeudi (35.-). Pool tundi aerutasin masinatel jõusaalis ja pool tundi lebasin laual ja füsioterapeut tegeles minuga ise. Vot see oli enneolematu elamus! Kõigepealt soojad mähised lihastele, siis ta loksutas ja mudis ise mu liikmeid (ise ma enam kõiki suundi ja ulatusi ära ei tee), siis pani ta mulle jalga "saapad“ mis masseerisid ja vedas mingi laesrippuva süsteemi abil mu alaselja hästi mõnusasse venitusse. Väga mõnus. Mu keha on ju harjunud tegema hoopis muid ja rohkemaid asju, kui võiks pealevaadates eeldada. Ja ma mäletan seda. Ja kannatan selle kõige puudumise pärast väga.
Hästi tujutõstev oli ka see, et füsioterapeudil oli tööl kaasas taks nimega Indiana. Lähen sinna nüüd uuesti neljapäeval. Aga see on ka kõik, sest 400-eurise sissetulekuga ma endale selliseid lõbustusi lubada ei saa. Tallinnasse sõit ja taksoarved ju lisaks veel.
Perearsti teraapiafondi kaudu saan ma käia ka tavalise füsioterapeudi juures. Paraku on see pool tundi seal minu jaoks väga vähe. Küll aga on väga väsitav ja ka kulukas see minek üldse.
Õnneks ma sõidan praegu veel autoga ise. Praegune libedus aga teeb autosse istumise ja väljumise ja tänaval kõndimise väga väga hirmsaks.
Tore, nüüd ajasin ennast ise hulluks. Ma ei ole tegelikult veel mõelnud, et mis siis saab, kui ma autoga enam sõita ei saa. Tänan, Jane! Aga ära, raisk, enam mõtle :P
Aga Tallinnas oli lõbustusi veel niipalju, et kaks toredat sõpra külas. Lobisesime, klatšisime, naersime, nutsime natuke. Nagu ikka.
Neljapäeval lähen jälle. Füsioterapeudile ja last hoidma ka.
Kui keegi on reedel laupäeval kohvist ja klatšist huvitatud, siis andke märku ;)
