Hea nali mu meelest.
Siis tuli mulle täna veel Jõuluvana. Täiesti üllatusena. Päris lahe oli aknast õue vaadates näha Jõuluvana üle lume tulemas.
Jõuluaeg on oma väikeste armsate imedega mu hinge (vapralt oletades, et mul ikka on üks :P) puudutanud.
Tänane jõulumees; mõne päeva tagune päkapikk, kes kõiki mu pereliikmeid meeles pidas ja majapidamises jõuga aitas; armas pereema kogukonnast, kes meie perest jõululauale kraami tellis ja selle eest üle maksis :)
Tütrega koos nutetud nutt (tõsi küll, järgmisel päeval käskis ta mul jälle... äää... kuidas seda nüüd viisakalt öeldagi...lõpetada tema ajudega vahekorras olemise).
Telefonikõne noor (et mitte öelda lapse-) põlve peikalt, kes teab, mida tähendab "elulemus".
Jutud sõbrannaga, kes elab kaugel.
Lasteisa, kes kõikide oma perekondade hulgast valis jõuluõhtuks just meie oma :)
Väga südantsoojendavad on kirjad inimestelt, kas siis meenutustega ühiselt veedetud ajast või lihtsalt mõned read, et teaksin, et minu peale mõeldakse.
Ja üks võõras noor naine, blogilugeja, kes kirjutas mulle midagi sellist, millega mina nüüd ise imet pean tegema. Et kuigi see haigus halvab mu keha ja võtab minult kõik, siis loodab tema, et oma hinge ma sellele haigusele ei müü...
Ma nüüd püüan sellega tööd teha.
Ma tõesti püüan! Neid sõnu oli väga vaja. Aitäh!
