... Ah jaa, silmaarstil käisin. Nimelt tundub mulle juba mitu aastat, et minu silmad näevad täiesti erinevalt. Kuna ma olen juba nii kõrges eas, et isegi pooled minu lapsed on prillikandjad, siis ma aegajalt ikka külastan ka silmaarstil. Ok, tegelt olen 2x käinud nüüd :)
Esimest korda käisin u 4 aastat tagasi. Silmaarstile saab Rakveres umbes nii, et tutvuse, või veel parem kui veresugulaste kaudu leiad täiskuu kaduneljapäeval kuue tee ristmiku, seal saad ühe valemi, mille lahenduseks on telefoninumber, kuhu järgmise viisaastaku lõpus ühe korra helistada võid. Tõenäoliselt on numbrid küll otsas aga sa vähemalt proovisid!
Igatahes sain mina siiski ükskord löögile ning olin täiesti kindel, et nüüd ma need prillid saan. Põhikaebuseks oli, et parema silmaga ei näe subtiitreid lugeda (täitsa huvitav mõelda, mis kuradi subtiitreid mul nii väga lugeda vaja oli? Omal pold aega telekatki vaadata :)) Igatahes ütles arst mulle tookord, et vaadaku ma telekat ikka kahe silmaga edasi ja et prille mulle küll vaja pole :) Minusuguste naljanumbrite pärast need arstiajad selline defitsiit ongi. Palun vabandust!
Nüüdseks on aastad oma tööd siiski natukene teinud ja mina olen targem. Tean näiteks, et natukese rahaga saab peaaegu kõike. Ka arstiaegu ilma suuremate viguriteta. Nii selguski, et 20 euro eest on silmaarsti kohe ja praegu ja rohkem kui küll Rakvere kesklinnas, väga kergesti ligipääsetavas kohas ka minusugusele.
Rääkisin arstile ära oma loo tundest, et minu üks silm ei näe kaugele ja teine lähedale ning kartsin, et selle jutu peale kougib ta mu silmamunad eest ära ja uurib tekkinud avauste kaudu natuke mu aju, et kas seal üldse midagi peale haigete motoneuronite on.
Tema aga ütles umbes midagi sellist, et palju õnne, tal käivad kliinikus inimesed, kes maksavad palju raha, et neile ka sellised silmad opereeritaks. Long story short - prille ma ei saanud.
Igaks juhuks ütlen, et ega mul ei olnud eesmärgiks prillid iga hinna eest. Mõtlesin, et äkki on mu tasakaaluhäire kuidagi mingi nägemisvärgiga seotud.
Palusin neil igatahes mitte kolida, sest sinna on hea ligipääs ka ratastooliga, kui tulevikus veel vaja peaks minema silmaarsti näha.
Üks raske hetk tuli siiski ka seal ära näha. (aga see jutt jääb nüüd teiseks korraks)
Olen paljud viimase aja käigud üksi ära käinud. Ilma turvameesteta :) Jah, ma olen tubli, õigemini ma ikka püüan tubli olla. See nõuab minult väga palju. Jah, ma nutan autos. Kurat, ma nutan isegi praegu, sellest kirjutades. Istun enne kuskile minekut jupi aega autos, silitan või patsutan oma kätt või õlga ning ütlen endale, et kallis Jane, ära nuta.
Ma ei tea tegelikult, mida ma kardan...
Või siiski - ma kardan olla abitu ja abi vajada, ma kardan olla koormaks, kardan oma lähedastele kimbatust valmistada (kuigi just nimelt seda ma ju praegu teen) ma kardan, et kui ma pahasti kukun, siis saab minust voodihaige veelgi varem. Ma tunnen ennast süüdi. Mul on endast nii kahju. Ma kardan, vihkan, jälestan olla nii vähe, teha nii vähe, suuta nii vähe! Ma kardan seda, et ma jään varsti ilma sellest vähesestki. Ma kardan, et ühel päeval ma lihtsalt ei suuda enam nutmist lõpetada.
Minu pere ja sõprade usk minu surematusse ja purunematusse on seevastu kõigutamatu ning nii ma siis pingutan. Samasugune vankumatu oli ka minu enda usk, et inimesed on ilusad ja head. Eks mu pere õppis parimalt :P
Selline väike illustreeriv näide siia:
Ühes eelnevas postituses jagasin fotosid telefonist ning palusin, et lugejad jagaksid minuga oma pilte. Mis te arvate, mitu pilti ma sain?
3
Kolm pilti sain. Lugejaid on kõvasti rohkem. Kümneid ja kümneid ja kümneid ja kümneid...
Inimesed ütlevad, et oh, Jane, sa oled nii liikuv ja käid igal pool ja teed asju. Jah, muidugi. Nutan ja lähen ja olen. Sest muidu ma oleksin ju täitsa üksi.
Praegugi seda kirjutades on taustaks uus ja üllatav peredraama. Keskmine tütar ja tema peika kolisid minema.
Nii et me oleme Leenuga nüüd kahekesi.
Ema süda on üks kummaline kummaline organ. Sinna mahub nii palju kõiki asju.
Hetkel on seal kõige rohkem muret Leenu pärast. Ta kardab, et ta ei saa hakkama. Nagu ma iial suudaksin panna teda olukorda, kus ta peaks tõesti minuga üksi hakkama saama!
Nagu ma talle ka ütlesin, mõistuseraasuke on mul veel alles, küll leian ma ikka lahendusi. Üleöö ei muutu midagi.
Ma jätan selle kirjatüki nüüd pooleli,
Hommikune puhanud tunne ja ninnu-nännu on kadunud nagu kevadine lumi.
Kõik pealkirjas lubatud jutud räägin vast varsti ära, need on sellised üldinimlikud. Siis teen seda blogi edasi kinnisena. Tegelikult tahtsin seda juba ammu teha aga ma pean kõigepealt üles otsima koha kuidas see paroolivärk käib :D
Kuigi, oleme ausad, kui paljud teist minu käest seda parooli siis küsima tulevad? :P
Et te, raipenahad, siis vähemalt raamatugi ostate, kui ma selle kirjutamiseni peaksin jõudma.
Kui teil on praegu kõik hästi, siis nautige seda põhjalikult. Iial ei või teada, millal vaip jalge alt ära tõmmatakse.
Esimest korda käisin u 4 aastat tagasi. Silmaarstile saab Rakveres umbes nii, et tutvuse, või veel parem kui veresugulaste kaudu leiad täiskuu kaduneljapäeval kuue tee ristmiku, seal saad ühe valemi, mille lahenduseks on telefoninumber, kuhu järgmise viisaastaku lõpus ühe korra helistada võid. Tõenäoliselt on numbrid küll otsas aga sa vähemalt proovisid!
Igatahes sain mina siiski ükskord löögile ning olin täiesti kindel, et nüüd ma need prillid saan. Põhikaebuseks oli, et parema silmaga ei näe subtiitreid lugeda (täitsa huvitav mõelda, mis kuradi subtiitreid mul nii väga lugeda vaja oli? Omal pold aega telekatki vaadata :)) Igatahes ütles arst mulle tookord, et vaadaku ma telekat ikka kahe silmaga edasi ja et prille mulle küll vaja pole :) Minusuguste naljanumbrite pärast need arstiajad selline defitsiit ongi. Palun vabandust!
Nüüdseks on aastad oma tööd siiski natukene teinud ja mina olen targem. Tean näiteks, et natukese rahaga saab peaaegu kõike. Ka arstiaegu ilma suuremate viguriteta. Nii selguski, et 20 euro eest on silmaarsti kohe ja praegu ja rohkem kui küll Rakvere kesklinnas, väga kergesti ligipääsetavas kohas ka minusugusele.
Rääkisin arstile ära oma loo tundest, et minu üks silm ei näe kaugele ja teine lähedale ning kartsin, et selle jutu peale kougib ta mu silmamunad eest ära ja uurib tekkinud avauste kaudu natuke mu aju, et kas seal üldse midagi peale haigete motoneuronite on.
Tema aga ütles umbes midagi sellist, et palju õnne, tal käivad kliinikus inimesed, kes maksavad palju raha, et neile ka sellised silmad opereeritaks. Long story short - prille ma ei saanud.
Igaks juhuks ütlen, et ega mul ei olnud eesmärgiks prillid iga hinna eest. Mõtlesin, et äkki on mu tasakaaluhäire kuidagi mingi nägemisvärgiga seotud.
Palusin neil igatahes mitte kolida, sest sinna on hea ligipääs ka ratastooliga, kui tulevikus veel vaja peaks minema silmaarsti näha.
Üks raske hetk tuli siiski ka seal ära näha. (aga see jutt jääb nüüd teiseks korraks)
Olen paljud viimase aja käigud üksi ära käinud. Ilma turvameesteta :) Jah, ma olen tubli, õigemini ma ikka püüan tubli olla. See nõuab minult väga palju. Jah, ma nutan autos. Kurat, ma nutan isegi praegu, sellest kirjutades. Istun enne kuskile minekut jupi aega autos, silitan või patsutan oma kätt või õlga ning ütlen endale, et kallis Jane, ära nuta.
Ma ei tea tegelikult, mida ma kardan...
Või siiski - ma kardan olla abitu ja abi vajada, ma kardan olla koormaks, kardan oma lähedastele kimbatust valmistada (kuigi just nimelt seda ma ju praegu teen) ma kardan, et kui ma pahasti kukun, siis saab minust voodihaige veelgi varem. Ma tunnen ennast süüdi. Mul on endast nii kahju. Ma kardan, vihkan, jälestan olla nii vähe, teha nii vähe, suuta nii vähe! Ma kardan seda, et ma jään varsti ilma sellest vähesestki. Ma kardan, et ühel päeval ma lihtsalt ei suuda enam nutmist lõpetada.
Minu pere ja sõprade usk minu surematusse ja purunematusse on seevastu kõigutamatu ning nii ma siis pingutan. Samasugune vankumatu oli ka minu enda usk, et inimesed on ilusad ja head. Eks mu pere õppis parimalt :P
Selline väike illustreeriv näide siia:
Ühes eelnevas postituses jagasin fotosid telefonist ning palusin, et lugejad jagaksid minuga oma pilte. Mis te arvate, mitu pilti ma sain?
3
Kolm pilti sain. Lugejaid on kõvasti rohkem. Kümneid ja kümneid ja kümneid ja kümneid...
Inimesed ütlevad, et oh, Jane, sa oled nii liikuv ja käid igal pool ja teed asju. Jah, muidugi. Nutan ja lähen ja olen. Sest muidu ma oleksin ju täitsa üksi.
Praegugi seda kirjutades on taustaks uus ja üllatav peredraama. Keskmine tütar ja tema peika kolisid minema.
Nii et me oleme Leenuga nüüd kahekesi.
Ema süda on üks kummaline kummaline organ. Sinna mahub nii palju kõiki asju.
Hetkel on seal kõige rohkem muret Leenu pärast. Ta kardab, et ta ei saa hakkama. Nagu ma iial suudaksin panna teda olukorda, kus ta peaks tõesti minuga üksi hakkama saama!
Nagu ma talle ka ütlesin, mõistuseraasuke on mul veel alles, küll leian ma ikka lahendusi. Üleöö ei muutu midagi.
Ma jätan selle kirjatüki nüüd pooleli,
Hommikune puhanud tunne ja ninnu-nännu on kadunud nagu kevadine lumi.
Kõik pealkirjas lubatud jutud räägin vast varsti ära, need on sellised üldinimlikud. Siis teen seda blogi edasi kinnisena. Tegelikult tahtsin seda juba ammu teha aga ma pean kõigepealt üles otsima koha kuidas see paroolivärk käib :D
Kuigi, oleme ausad, kui paljud teist minu käest seda parooli siis küsima tulevad? :P
Et te, raipenahad, siis vähemalt raamatugi ostate, kui ma selle kirjutamiseni peaksin jõudma.
Kui teil on praegu kõik hästi, siis nautige seda põhjalikult. Iial ei või teada, millal vaip jalge alt ära tõmmatakse.
