Tere, armas Jane!
Olen Su peale ikka mõelnud! Et kuidas Sul läheb? Vapustasid FBs meid oma sigaausa ja paljastava tõega. Tõepoolest, tundus et viskad nalja aga olen aru saanud, et asi on naljast kaugel. Meile tundub, et halvad asjad juhtuvad mujal ja kellegi teisega. Eile-täna olen Su blogi lugenud. Oma haiguses oleme meie, inimesed, ikka kuradi üksi. Jah, muidugi, tundub, et selles haiguses ollakse veel üksim, liiga üksi, keegi pole seda endale palunud-tahtnud. Elame-oleme tulevaste päevade ootuses, et homne oleks parem kui täna, et ühel päeval elan mina ka hästi! Ja siis elad mõttega, et tänane oleks sama hea kui eilne. Või siis nagu film, mida vaatasin „Minu näoga onu“, ütleb – Igaühel on õigus oma sitasele elule! Miks siis kõik ei saa elada rahus oma väikest elu? Ma ei tea kuidas saaksin Sind aidata või lohutada? See jõuetus teeb alandlikuks ja pelutab. Millised on need sõnad mida ütlema peaksin või oskaksin? Öeldakse, et sõna võib tappa. Mis on siis see sõna või sõnad, mis suudavad tervendada? Ma oleksin nõus neid sõnu ütlema, laulma, kisendama, et kõik mu armsad sõbrad ja ma isegi terve oleksin! Ma ei tea. Kas on midagi, mis saaksin teha? Midagi Sinu heaks?
Loen meieisapalvet ja usun imedesse! Ole hoitud, armas teekaaslane!



Krista Jürgens, mu armas kursaõde Viljandi päevilt kirjutas mulle nii.
Tema loal jagan kirja teiega.