See pilt on tehtud Haapsalus. Äkki 2010? Tollest käigust Mudalinna fotostuudiosse on palju fotosid, küllap paremaidki, aga jõulud on ju tulekul :)
Fotograaf Tarmo oli Nabaratooriumi tantsustuudiole hindamatu abimees.
Alguses käis ta meie esinemisi jäädvustamas anonüümselt, hiljem juba oodatud külalisena. Kuidas ta küll kannatas välja kõik meie naljad?
Müstika :)
Ühes suvelaagris Käsmus arvasin ma küll, et hommikuks on Tarmo telk (pärast meie järjekordset öist pasteerimis- ja ajude komposteerimisvisiiti) kadunud ja liivi üle kammitud aga ei - mehel on raudsed närvid!
Laagrite öisestest sündmustest väärib mäletamist... Oh, kõik! Iseloomustav on ehk minu muidu äärmiselt suhtlemisalti ja huumorilembese Leenu öine ohe, et: katsuge ometi natukene täiskasvanulikumalt käituda...
Igatahes, foto juurde tagasi pöördudes, Haapsalu kanti viis meid üks suurem esinemine. Kus täpselt ja kellele, enam ei mäleta. Küll aga mäletan ma detailselt iseenda esinemist. Või veelgi täpsemini - ma mäletan oma elu ainsat mäluauku. Väga paradoksaalne. Ma keeran veelgi vinti peale - see mälulünk ei tulnud mitte joovastavatest jookidest, olin nimelt kaine rool...
Mälulünk tabas mind ühe soolotantsu juures.
Amira Las-Vegasest oli just käinud minu stuudiole kursusi andmas, ning üks vastõpitud koreograafiatest oli tehtud sellele loole:
https://youtu.be/ncoC3nqfDRQ
Ja lähengi mina siis selle esitamise plaaniga lavale. Välja nägin ma tol ajal tõenäoliselt umbes nii:

Õnneks oli see koreo tantsukepi e assayaga, millega hoogsalt vehkides ja keerutades ma siis seal kuidagi moodi ringi liikusin, sest ühtegi juppi koreograafiat mulle ei meenunud. Mitte ühtegi... Ja vähe sellest, mulle ei meenunud ka mitte ühtegi kõhutantsuliigutust... Ei ainsat. Ma ei ole kunagi laval närvitsenud, mulle meeldib esineda! Mul on ka alati hea mälu olnud (mis koreograafiaid puudutab :)). Ja nüüd siis niimoodi... Tühja sellest publikust, aga minu õpilased vaatasid ju mind samuti. Paljud nendest olid samal kursusel osalenud ning küllap imestasid, et meie mälestused õpitust nii erinevad on :)
Umbes ühe kolmandiku peal meenusid mulle ühtäkki kõhulained! Oujee, nende abil sai jälle tükike aega edasi tiksutud. Aga siis ikka ei midagi! Ja olingi sunnitud abiväge kasutama. Sest miks pean mina üksi ennast lolliks tegema, kui ometi on olemas publik! :D
Ja nii ma siis kutsusingi tantsule ühe mehe. Kõik see rahvas möirgas rõõmust, mees ise ei olnud aga sedagi nägu, et ta üldse püstigi kavatseks tõusta. PIINLIK! Aga enam hullemaks ma seda olukorda lasta ei saanud minna, niisiis sisistasin (tahaks väga öelda, et sosistasin, aga nii see tõesti ei olnud) talle kõrva, et ta ei saa mulle nii teha! Ja ta ei saanudki. Tõusis, rahvas möirgas ja plaksutas , lubasin tal oma keppi katsuda ja kuna õpetajana olin ma sel hetkel tugevam kui tantsijana, siis lõppes kõik kenasti.
Järgmisel päeval oli meil esinemine Rakvere Linnuses, seesama koreograafia oli mul jälle punktipealt peas ja hiljem pole ühtegi mälulünka ette tulnud.
Kui ma nüüd sellele mõtlen, siis tundub, et Haapsaluga kaasnevad minu jaoks alati mingid paranähtused :)
Ükskord sattusin ma sinna näiteks meie Poola reisi käigus. Kuskil enne Riiat sai auto tolmuseks ja minu toonase abikaasa tuju läks seepeale huvitavaks. Mispeale läks väga huvitavaks ka minu tuju ning me lugesime reisi lõppenuks. Sõitsime koju tagasi. Järgmisel päeval otsustasime uuesti reisile minna aga seekord sihtkohta pisut paremini valida - nimelt pimesi kaardile osutades. Tuli Vormsi saar. Hästi armas reis oli ja ilusad mälestused on ka Haapsalust, kust tookord läbi sõitsime.
Üks järgmine kord oli koos sõbrannaga, kellega kõige rohkem nalja ja lollusi on saanud teha. Juba see road-trip Haapsallu spasse ja fotosessionile oli ooper omaette. Nutitelefone siis ei olnud ja kuigi me olime kõik regio teejuhised endale välja printinud siis topograafiliste idiootidena saime me oma kodumaad tõesti tundma. On ime, et me Haapsallu üldse jõudsime. Seda enam, et tol korral mina kaine rool ei olnud.
Sellest käigust on mul et eredalt meeles veel massaažilaualt alla kukkumine ning fotostuudiosse üldse mitte jõudmine. Oli muud tegemist :)
 Veel olen ma Haapsalus  käinud täiskasvanud õppijate foorumi laagris ning ühel spa nädalavahetusel. Neist ei meenu midagi ebatavalist.
Kõige veidramad käigud on siiski nüüdsed. Lähen taastusravile uuesti 3-ndal jaanuaril. Seekord on juba lihtsam, sest tean, mis ees ootamas on. Mõnda asja (jõusaal ja bassein) ootan rõõmuga. Mõnda asja (näiteks see nõme 10-punkti süsteemis oma seisundi hindamine) üldse mitte nii väga. Sel korral on minuga ühel ajal seal ka saatusekaaslane Kadi, kellega koos me loodetavasti saame ka õue rohkem. Vbl isegi kohvikusse või on mõni kontsert vms. Hakkangi uurima!