Helsingis ennast inimesena tundmas.

Olen nüüd mitu päeva püherdanud kohutavas enesehaletsuses, sest pärast  Mammu sünnipäevakruiisi ja lennujaamaekskursiooni jäin ma haigeks. Mingi tavaline ajude pehmenemine koos ninast väljavoolamise ja köhaga. Õnneks küsiti minult selle lennujaamaekskursiooni kohta paar lugu puudikute ajakirjadesse (mina võin nii öelda, teised vist pigem mitte, ma ei tea poliit- ja muidu korrektsusest muhvigi.
#wokeuplikethis #nofilter).
Seega oli mul mingi kohustus tati- ja nutulöristamisele vahelduseks.
Huvitav kogemus oli ühest kogemusest 3 erinevat lugu kirjutada. Jälle kogemuse võrra rikkam :D

Sain just terevisioonist teada, et täna on rahvusvaheline turismipäev. Postitus on siis täitsa päevakajaline kohe.
18.septembril sai minu keskmine tütar,  väike Mammu 20.
Mammu armastab väga rahu ja privaatsust, seetõttu ma sel teemal pikemalt ei peatu.
Plaanisin talle sünnipäevakingiks väikese reisi. Muidugi oli see üllatus -äratus enne nelja, sest laev väljus juba kl 7  :)
Tõde on, et eks see oli ikka rohkem kingitus mulle endale :)

Sel korral seilasime Vikingiga Helsingisse.
Kogu vahmiil kaasas, ainult Gert-Grettir pidi tööl olema. Aga Soomes ta vähemalt oli :)
Võrreldes Tallinki Viktoriaga oli VikingXPRSi invakajut suurem, odavam ja kolmekohaline.
Söök oli jällegi seekord kehvem, samas hinna- ja kvaliteedi suhe ok.
Mis mind väga üllatas, oli see, et restorani teenindajad olid üsna abitud mõlemal reisil. Kuna mul on pesakonnas fäänsi teenindusguru, siis pole tegu pelgalt minu pahatahtliku kiunuga.
Näide: läksime hommikusöögile kaheksakesi. Teenindaja lasi käed rüppe ja ei suutnud meile lauda leida. Me vaatasime siis vasakule ja paremale ning leidsime ise.
Aga no kõik ei ole sellised hommikuinimesed nagu meie :)
Helsingis oli meil plaanis säästutripp, esiteks sellepärast, et raha pole ja teiseks why not!
Ilm soosis meid täiega, ei olnud liiga palav ega liiga külm. Trammide ja metrooga sõitsime plaanitust palju vähem. Jalutasime (jah, ma kasutan ikka veel ka enda kohta seda väljendit) mõnuga.
Sadamast sõitsime trammiga Aleksanterinkatule ja vaatasime Nikolai kirikut. Jõlkusime väikestel kõrvaltänavatel (ühel mängis tohutult armas keelpillikvartett) ja turul.

Kõige rohkem meeldib meeldib mulle see, et mõneks ajaks on võimalik uute muljete ahmimise juures oma puue täiesti unustada. Kogu linn on lihtsalt selline, et üldse ei olegi vaja muretseda, kuidas kuskil tänaval või kaupluses või metroos liikuda, sisse-välja või tualetti saab. Tähistused ja viidad ja teenindajad ilmuvad nagu võluväel veel enne kui mul (ja oi ma olen väle, kui asi muretsemiseks läheb) küsimus tekkida jõuab. Stressivaba värk.

Järgmiseks oli plaanis Helsingi linnamuuseum. Ma olen suur muuseumifänn ja mingi tubane tegevus pidi olema juhuks kui ilmaga üldse ei vea. Hästi väga lahe muuseum on. Tasuta.
Parasjagu oli üleval näitus ka Helsingi klubiajaloost, spotifyst kuulasid klappidega playlisti kõrvale. Absoluutselt ei tekkinud  mingit 90-ndate nostalgiat. Huvitav, kas üldse kellelgi :)
Lastemuuseum ja kohvik ja mitu puhkeala. Koolilapsed jooksid ringi ja lällasid. Hästi tore oli. Igatahes kui veel peaks võimalust tekkima, siis läheksin jälle.

Siis jalutasime botaanikaaias ja käisime kaubanduskeskuses. Kemppi? oli vist ja veel turul. See pildilolev seebisarnane fudge jätke teie küll ostmata :)

Uus kunstikeskus Amos Rex on kahjuks teisipäeviti kinni. Järgmine reis, kui muidugi tuleb järgmine reis, on siis mõnel mitteteisipäeval.

Inimesed olid kõik nii chillid...
Tagasiteel olime juba üliväga väsinud.
Tõesti pikk päev oli.
Tagasi laevas oli kirsiks tordil suur segadus kajutiga, aga ka see sai lahenduse.
Võtmesõnaks oli jälle personal.
Või siis koostöö puudumine
Inimesed, noh :P
Inimestest veel nii palju, et minu emapoolne vanaisa oli soomlane. Minul on temast 2 eredat mälestust. Olin siis kuuene.
Esimene on see, et ta lõi mu emal ämbriga pea lõhki, sest laste, st meie müramine häiris teda. Jube, kuidas verd lendas. Mu noorimal vennal, keda ema siis ootas, on punane märk kulmul. Vanaisa pärandus või nii.
Teine kord on see, et ta kukkus kogemata keldrisse. Kelder oli esikus ja ema õhutas seda. Vanaisa tuli õuest ja opaaaa! Siis tulid emal elu kiired liigutused!
Luuk peale ja uks lahti luugi peale, nii, et altpoolt luuki lahti ei saaks lükata. Kisa oli kõvasti, aga ega ema teda enne välja ei lasknud, kui oli kindel, et Vana Villem maha oli rahunenud.
Vanaisa oli korstnapühkija. Väidetavalt oli ta minu sünni puhul mind täisvormis haiglas tervitamas käinud. Et lapsel tuleks õnnelik elu või nii. Ma ei teagi, tuli siis või?
Ema ise jõi ennast surnuks kui oli 41.
Täna oleks tal sünnipäev muidu.
Jumala eest, ärge lugege seda blogi rohkem, midagi head te siit küll teada ei saa!
Sorry noh.

Ruttasin ajas ette. Seda postitust kirjutades oli alles 26.september. Ema sünnipäev oli 27.september.