*Laps küsis minult, et ema, kas sul kunagi päris mõnus ka olla on?
Ei.
*Kas sul on valusid?
Ei.
*Kuidas su tervis on? Ma ei tea, kas üldse sobib küsida...
Sobib küll :) Asjaolusid arvestades on mu tervis väga hea. Vaadake, ma olen ju täiesti terve inimene tegelikult. Ainult need väikesed motoneuronid on haiged.
Ja mina võiksin teie tervise kohta ka küsida.
Te ei pea pelgama mulle oma (tervise)muredest rääkida. Kui ma ka aidata või nõu anda ei oska, siis ära saan ikka kuulata.
Muidugi ma tajun, et vahel küsitakse mingist haigest uudishimust ja hakatakse mingit haledat nägu tegema ja itkema. Aga nõmedaid inimesi on alati olnud ja nende vastu ei saa.
Paar päeva tagasi sõitis minu kodust mööda mingi tüüp, keda mina ei tunne. Tema mind tunneb küll. Aegajalt jäin talle kuskil ette ja siis ta kukub joviaalselt pajatama... Olen tema käest kunagi ka otse küsinud, et kes sa oled??? Tema ei suuda uskuda, et mul päriselt ka õrna aimugi pole, arvab, et ma teen nalja. No ja nüüd oli ta mul kõksti õue peal, et jou, kus siin head seenekohad on ja siis, et oh, ega ma selle pärast, ma tahtsin ikka teada, kuidas sul läheb... Meh... Ja siis tulid järgmised küsimused, et oh, antakse siis mingit lootust ka või? Ja peadki nüüd elu lõpuni sellega (ratastooliga) ringi kärutama või?
Ma kärutasin lihtsalt tuppa ära.
Õnneks ehitasid Janek ja vend Joel (nemad ka ei tea, kes see tüüp on) uut sauna treppi, ma oleksin muidu ilmselt närvivapustuse saanud.
Järgmisel päeval sain telefonikõne kaugelt tuttavalt, et vot sul on see vastik haigus. Et kuidas sa toime tuled? Tema sugulasel on nüüd ka. Ma sain õnneks kiiresti aru, et sugulasel ei ole mitte ALS vaid SM (sclerosis multiplex) ja sain helistajat lohutada, et selle haigusega saab elada pika ja toimekas elu ning meditsiinil on tuge ja abi pakkuda küll.
Ma mäletan, kuidas ma nutsin, kui ise SMi kartsin. Kui kohutav prognoos see tundus.
Tahtmata teiste tervisemuresid vähimalgi määral pisendada - kõik on vaatenurga küsimus.
Samuti on mul üsna head tundlad tekkinud inimeste suhtes, kes pakuvad imeravimeid jne... Ärge tehke, palun. Ma suhtlen igapäevaselt foorumites kus on(olnud) tuhandeid inimesi, kes on kulutanud miljoneid ja proovinud mida iganes... Ilma mingite tulemusteta. Mina oma niigi stressis olevat keha millegagi piitsutada ei saa. Minu jaoks on parim abi see, kui ma saan oma võimaluste piires iseendaks jääda ja seda haigusevärki ignoreerida.
On kaks asja, mida ma siiski sisse võtan:
Magneesium aitab krampid ja spastilisuse vastu. Ja päriselt ongi nii, et kui mõni päev vahele jääb, siis viskab jalad sellisteks kangeteks palkideks, mis on võrdlemisi ebamugav.
Teine on mesilaste suir, looduslik B-vitamiinide ja muu hea kraami allikas, mis annab mulle jaksu ja energiat terveks päevaks.
Mina sain oma suira omakandi inimestelt.
http://taalimesila.ee/
Aitäh, see on suur abi!
Nüüd lisandub ka D-vitamiin. Eelmisel talvel märkasin, et kui D-vitamiin jäi mingil ajal võtmata, siis olin palju nutusem.
*Kas sul on midagi vaja, mis ma sulle tuua võin?
Aitäh küsimast! Tavaliselt ei ole midagi vaja.
Aga arvestades, et ma ise poodides ei käi ja kõik on pereliikmete kanda, küsige ikka, palun :)
*Kas sa tahaksid kuskile minna? Lähme koos, ma viin sind!
Või veel parem oleks - ma tahan sinuga koos minna. Palun tule!
Seda ei ole väga olnud... Väga tahaks, et oleks.
*Kas ma võin Sulle külla tulla?
No kuidas ma saan sellele küsimusele eitavalt vastata?
Jah, külla pakutakse ennast küll. Ja kuigi ma olen väga külalislahke inimene olnud, siis nüüd on pigem... äää....vastupidi.
Üks põhjustest on see, et külaliste tulekuks on ikka vaja ettevalmistusteks teha ja pärast see koristamine...See kõik on lisakoormus nii mulle kui perele. Ja mis seal salata, ka lisakulutus. Mulle on tõesti alati meeldinud külalisi väärikalt võõrustada ja nende eest hoolitseda. Väga raske on nüüd lati alt läbi roomata.
Nii et... Kui ma teid ise väga selgesõnaliselt kutsunud ei ole, siis ärge tundke, et te olete kohustatud või peate olema viisakad või huvi üles näitama.
Igasugused üllatusvisiidid on täiesti välistatud. Isegi pereliikmete omad. Isegi 10ks minutiks. Ülevalpool kirjeldasin just ühte sellist.
Ma suudan küll naerunäo korraks pähe teha aga reaalsus on see, et pärast ma põen seda terve järgmise päeva. Ka füüsiliselt.
Selline tunne ongi nagu selles videos.
Tore ja ilus vaadata, aga kuradi raske. Nii, et palun ärge loopige mind nõudega :P
Ja igaks juhuks veelkord - see, et oh, me toome kõik kaasa ja koristame kõik ära jne...see ei toimi minu jaoks. Oma kodus tahaksin ma ise võõrustaja olla, oma standardite kohaselt. Ja kui ma seda ei suuda, siis olgugi nii.
On väga oluline, et inimesele jääks tema privaatsus ja väärikus, mida iganes TEMA selle all mõtleb. Kui see tähendab, et ta ei taha ennast avalikult näidata - jumal temaga! Kui ta soovib, et ta küüned oleks alati maniküüritud - jumal temaga! Kui ta soovib pühenduda haige olemisele - jumal temaga! Ka parimal juhul (ja mis on sellises olukorras parim?) kestab see kõik vaid väga lühikest aega.
Nii, et ärge tulge minu juurde (kui ma just väga selgesõbaliselt kutsunud või käskinud :D pole) vaid laske minul teie juurde tulla :)
Kõige nõmedam, mis sellel teemal teha annab, on telefonis või messengeris lõputult heietada, et peaks ikka kokku saama ja külla tulema jne.
*Ma helistan sulle!
Palun El!
Mulle ei ole kunagi telefoniga rääkimine meeldinud. Paari nimesega ehk välja arvatud ja mõni kord kui hing väga haige oli.
(Aga ka pärast nendega rääkimist olen ma väga väsinud)
Nüüd, kus mu hääl ja hingamine on juba nõrgemad, ei talu ma telefoni hoopiski.
Mulle ei meeldi enam oma häält kuulda ning pikemalt rääkimine väsitab.
Loomulikult võib mulle helistada kiire info edastamiseks/küsimiseks.
Enamasti on mul telefon hääletu peal niikuinii :P
Mul on väga kahju, et minu tõttu peavad paljud mulle kallid ja muidu toredad inimesed paljude ebameeldivate olukordadega silmitsi seisma.
Ainus positiivne asi, mida ma selles näen on teadmine, et minu kogemusest, mida ma jõudu mööda jagada püüan, on ehk kunagi kellelgi kasu. Et kui mina avameelselt räägin, et mis siis ikka, kui pead kellegi näiteks vetsu kaasa võtma, seltsis ongi segasem!, siis jääb kellelgi ehk mõni mure muretsemata
Aga lihtsalt vestlemise jaoks on siin
Valik häid küsimusi.
Mina olen alati inimestega kiirelt kontakti saanud just seetõttu, et mul ei ole filtreid :P - ma ei ole kartnud isiklikke küsimusi küsida ega oma juhtumisi ja kogemusi jagada.
Olen sellega võitnud nii sõpru kui vaenlasi.
See on nüüd muutunud. Keegi ei vaidle enam minuga. Tõele au andes ei juhtunud seda ennegi just ülearu tihti. Et mis sa lolliga ikka vaidled! Eks ma ikka kippusin pead otsast ära hammustama.
Aja ja energia säästmiseks tegin hoiatuslasu tihti pähe.
Aga tsau!
Rääkige inimestega :)
Ei.
*Kas sul on valusid?
Ei.
*Kuidas su tervis on? Ma ei tea, kas üldse sobib küsida...
Sobib küll :) Asjaolusid arvestades on mu tervis väga hea. Vaadake, ma olen ju täiesti terve inimene tegelikult. Ainult need väikesed motoneuronid on haiged.
Ja mina võiksin teie tervise kohta ka küsida.
Te ei pea pelgama mulle oma (tervise)muredest rääkida. Kui ma ka aidata või nõu anda ei oska, siis ära saan ikka kuulata.
Muidugi ma tajun, et vahel küsitakse mingist haigest uudishimust ja hakatakse mingit haledat nägu tegema ja itkema. Aga nõmedaid inimesi on alati olnud ja nende vastu ei saa.
Paar päeva tagasi sõitis minu kodust mööda mingi tüüp, keda mina ei tunne. Tema mind tunneb küll. Aegajalt jäin talle kuskil ette ja siis ta kukub joviaalselt pajatama... Olen tema käest kunagi ka otse küsinud, et kes sa oled??? Tema ei suuda uskuda, et mul päriselt ka õrna aimugi pole, arvab, et ma teen nalja. No ja nüüd oli ta mul kõksti õue peal, et jou, kus siin head seenekohad on ja siis, et oh, ega ma selle pärast, ma tahtsin ikka teada, kuidas sul läheb... Meh... Ja siis tulid järgmised küsimused, et oh, antakse siis mingit lootust ka või? Ja peadki nüüd elu lõpuni sellega (ratastooliga) ringi kärutama või?
Ma kärutasin lihtsalt tuppa ära.
Õnneks ehitasid Janek ja vend Joel (nemad ka ei tea, kes see tüüp on) uut sauna treppi, ma oleksin muidu ilmselt närvivapustuse saanud.
Järgmisel päeval sain telefonikõne kaugelt tuttavalt, et vot sul on see vastik haigus. Et kuidas sa toime tuled? Tema sugulasel on nüüd ka. Ma sain õnneks kiiresti aru, et sugulasel ei ole mitte ALS vaid SM (sclerosis multiplex) ja sain helistajat lohutada, et selle haigusega saab elada pika ja toimekas elu ning meditsiinil on tuge ja abi pakkuda küll.
Ma mäletan, kuidas ma nutsin, kui ise SMi kartsin. Kui kohutav prognoos see tundus.
Tahtmata teiste tervisemuresid vähimalgi määral pisendada - kõik on vaatenurga küsimus.
Samuti on mul üsna head tundlad tekkinud inimeste suhtes, kes pakuvad imeravimeid jne... Ärge tehke, palun. Ma suhtlen igapäevaselt foorumites kus on(olnud) tuhandeid inimesi, kes on kulutanud miljoneid ja proovinud mida iganes... Ilma mingite tulemusteta. Mina oma niigi stressis olevat keha millegagi piitsutada ei saa. Minu jaoks on parim abi see, kui ma saan oma võimaluste piires iseendaks jääda ja seda haigusevärki ignoreerida.
On kaks asja, mida ma siiski sisse võtan:
Magneesium aitab krampid ja spastilisuse vastu. Ja päriselt ongi nii, et kui mõni päev vahele jääb, siis viskab jalad sellisteks kangeteks palkideks, mis on võrdlemisi ebamugav.
Teine on mesilaste suir, looduslik B-vitamiinide ja muu hea kraami allikas, mis annab mulle jaksu ja energiat terveks päevaks.
Mina sain oma suira omakandi inimestelt.
http://taalimesila.ee/
Aitäh, see on suur abi!
Nüüd lisandub ka D-vitamiin. Eelmisel talvel märkasin, et kui D-vitamiin jäi mingil ajal võtmata, siis olin palju nutusem.
*Kas sul on midagi vaja, mis ma sulle tuua võin?
Aitäh küsimast! Tavaliselt ei ole midagi vaja.
Aga arvestades, et ma ise poodides ei käi ja kõik on pereliikmete kanda, küsige ikka, palun :)
*Kas sa tahaksid kuskile minna? Lähme koos, ma viin sind!
Või veel parem oleks - ma tahan sinuga koos minna. Palun tule!
Seda ei ole väga olnud... Väga tahaks, et oleks.
*Kas ma võin Sulle külla tulla?
No kuidas ma saan sellele küsimusele eitavalt vastata?
Jah, külla pakutakse ennast küll. Ja kuigi ma olen väga külalislahke inimene olnud, siis nüüd on pigem... äää....vastupidi.
Üks põhjustest on see, et külaliste tulekuks on ikka vaja ettevalmistusteks teha ja pärast see koristamine...See kõik on lisakoormus nii mulle kui perele. Ja mis seal salata, ka lisakulutus. Mulle on tõesti alati meeldinud külalisi väärikalt võõrustada ja nende eest hoolitseda. Väga raske on nüüd lati alt läbi roomata.
Nii et... Kui ma teid ise väga selgesõnaliselt kutsunud ei ole, siis ärge tundke, et te olete kohustatud või peate olema viisakad või huvi üles näitama.
Igasugused üllatusvisiidid on täiesti välistatud. Isegi pereliikmete omad. Isegi 10ks minutiks. Ülevalpool kirjeldasin just ühte sellist.
Ma suudan küll naerunäo korraks pähe teha aga reaalsus on see, et pärast ma põen seda terve järgmise päeva. Ka füüsiliselt.
Selline tunne ongi nagu selles videos.
Tore ja ilus vaadata, aga kuradi raske. Nii, et palun ärge loopige mind nõudega :P
Ja igaks juhuks veelkord - see, et oh, me toome kõik kaasa ja koristame kõik ära jne...see ei toimi minu jaoks. Oma kodus tahaksin ma ise võõrustaja olla, oma standardite kohaselt. Ja kui ma seda ei suuda, siis olgugi nii.
On väga oluline, et inimesele jääks tema privaatsus ja väärikus, mida iganes TEMA selle all mõtleb. Kui see tähendab, et ta ei taha ennast avalikult näidata - jumal temaga! Kui ta soovib, et ta küüned oleks alati maniküüritud - jumal temaga! Kui ta soovib pühenduda haige olemisele - jumal temaga! Ka parimal juhul (ja mis on sellises olukorras parim?) kestab see kõik vaid väga lühikest aega.
Nii, et ärge tulge minu juurde (kui ma just väga selgesõbaliselt kutsunud või käskinud :D pole) vaid laske minul teie juurde tulla :)
Kõige nõmedam, mis sellel teemal teha annab, on telefonis või messengeris lõputult heietada, et peaks ikka kokku saama ja külla tulema jne.
*Ma helistan sulle!
Palun El!
Mulle ei ole kunagi telefoniga rääkimine meeldinud. Paari nimesega ehk välja arvatud ja mõni kord kui hing väga haige oli.
(Aga ka pärast nendega rääkimist olen ma väga väsinud)
Nüüd, kus mu hääl ja hingamine on juba nõrgemad, ei talu ma telefoni hoopiski.
Mulle ei meeldi enam oma häält kuulda ning pikemalt rääkimine väsitab.
Loomulikult võib mulle helistada kiire info edastamiseks/küsimiseks.
Enamasti on mul telefon hääletu peal niikuinii :P
Mul on väga kahju, et minu tõttu peavad paljud mulle kallid ja muidu toredad inimesed paljude ebameeldivate olukordadega silmitsi seisma.
Ainus positiivne asi, mida ma selles näen on teadmine, et minu kogemusest, mida ma jõudu mööda jagada püüan, on ehk kunagi kellelgi kasu. Et kui mina avameelselt räägin, et mis siis ikka, kui pead kellegi näiteks vetsu kaasa võtma, seltsis ongi segasem!, siis jääb kellelgi ehk mõni mure muretsemata
Aga lihtsalt vestlemise jaoks on siin
Valik häid küsimusi.
Mina olen alati inimestega kiirelt kontakti saanud just seetõttu, et mul ei ole filtreid :P - ma ei ole kartnud isiklikke küsimusi küsida ega oma juhtumisi ja kogemusi jagada.
Olen sellega võitnud nii sõpru kui vaenlasi.
See on nüüd muutunud. Keegi ei vaidle enam minuga. Tõele au andes ei juhtunud seda ennegi just ülearu tihti. Et mis sa lolliga ikka vaidled! Eks ma ikka kippusin pead otsast ära hammustama.
Aja ja energia säästmiseks tegin hoiatuslasu tihti pähe.
Aga tsau!
Rääkige inimestega :)
No comments:
Post a Comment
Note: Only a member of this blog may post a comment.