Ma kuidagi ei tahaks jätta endast mälestust, et see oli see hull eit, kes pidevalt räuskas peldikute ja plastikkõrte teemal... Keegi ju ei taha. Aga minu õiglusjanu ei ole veel raugenud mitte!
Tänase plahvatuse tingis see artikkel Delfis.
Härrased Kiisler ja Saar demonstreerivad laia lõuaga oma ignorantsust ja pisendavad niigi nõrgemal positsioonil olevate inimeste probleeme, kelle jaoks plastikkõrred on tõepoolest ei rohkem ega vähem kui elu ja surma küsimus!
On palju inimesi kellele ükski seniteadaolev alternatiiv plastikkõrtele ei sobi.
Roost ja paberist kõrred ei paindu või lagunevad. Keegi ei taha omale pudi kopsu. Metall ja klaas on lisaks ka oma kõvaduse tõttu ohtlikud, näiteks krambihoo tekkides.
Tavainimene ei peagi neid nüansse teadma, mul oleks hea meel, kui elu säästaks meid kõiki sellest teadmisest. Aga nii ei ole.
Seetõttu võiksid vähemalt kutsutud ja seatud kaitsta kõiki meie inimesi uuest stressist ja murest. Jutt, et haiglatesse jäävad kõrred alles jne on just nimelt üks murekoht. Kui plastikkõrred saavad meditsiinilise abivahendi staatuse, siis tähendab see kallimat hinda, veel ühte spetsiaalset arstitõendit (meil, Eestis, täna, on need tõendid veel paberkandjal), veel ühte käiku erikauplusse või apteeki.
See on nii ebaõiglane.
Ma ei taha oma lastele sellist Eestit, kus järjekordse õilsa kampaania käigus üle nõrgemate laipade ronitakse.
Kui meil tõepoolest iga inimene tähtis on, siis alustame õigest otsast. Leiame enne keelustamiskampaaniat lahenduse neile inimestele, kelle jaoks see tõepoolest elu ja surma küsimus on.
Kes veel lugeda (inglise keeles) jaksab siis siit saab:
https://www.eater.com/2018/7/19/17586742/plastic-straw-ban-disabilities
Need inimesed, kes mind tunnevad, teavad hästi, et ma olen vägagi rohelise mõtlemisega, loodust hoidev ja armastav inimene. Lapsest saati.
Mul on süda paha mõeldes kõigele sellele ühekordsele prügile ja plastile, mida minu hooldamine tulevikus kaasa peaks tooma...ja nüüd pean ma tõestama, et plastik on teatud olukorras õige ja hea. Ja võitlema selle kõrrejupikese eest. Kuni ma veel saan.
Ma jään nüüd vait, sest ega mul kergemaks ei läinud küll. Kõik võitlused on ju alles ees.
Kui härrased Kiisler ja Saar tahavad keskkonda ja ininesi säästa ning endale nime teha, siis soovitan tõstatada pigem eutanaasia ja assisteeritud suitsiidide teema.
On aeg.
Tänase plahvatuse tingis see artikkel Delfis.
Härrased Kiisler ja Saar demonstreerivad laia lõuaga oma ignorantsust ja pisendavad niigi nõrgemal positsioonil olevate inimeste probleeme, kelle jaoks plastikkõrred on tõepoolest ei rohkem ega vähem kui elu ja surma küsimus!
On palju inimesi kellele ükski seniteadaolev alternatiiv plastikkõrtele ei sobi.
Roost ja paberist kõrred ei paindu või lagunevad. Keegi ei taha omale pudi kopsu. Metall ja klaas on lisaks ka oma kõvaduse tõttu ohtlikud, näiteks krambihoo tekkides.
Tavainimene ei peagi neid nüansse teadma, mul oleks hea meel, kui elu säästaks meid kõiki sellest teadmisest. Aga nii ei ole.
Seetõttu võiksid vähemalt kutsutud ja seatud kaitsta kõiki meie inimesi uuest stressist ja murest. Jutt, et haiglatesse jäävad kõrred alles jne on just nimelt üks murekoht. Kui plastikkõrred saavad meditsiinilise abivahendi staatuse, siis tähendab see kallimat hinda, veel ühte spetsiaalset arstitõendit (meil, Eestis, täna, on need tõendid veel paberkandjal), veel ühte käiku erikauplusse või apteeki.
See on nii ebaõiglane.
Ma ei taha oma lastele sellist Eestit, kus järjekordse õilsa kampaania käigus üle nõrgemate laipade ronitakse.
Kui meil tõepoolest iga inimene tähtis on, siis alustame õigest otsast. Leiame enne keelustamiskampaaniat lahenduse neile inimestele, kelle jaoks see tõepoolest elu ja surma küsimus on.
Kes veel lugeda (inglise keeles) jaksab siis siit saab:
https://www.eater.com/2018/7/19/17586742/plastic-straw-ban-disabilities
Need inimesed, kes mind tunnevad, teavad hästi, et ma olen vägagi rohelise mõtlemisega, loodust hoidev ja armastav inimene. Lapsest saati.
Mul on süda paha mõeldes kõigele sellele ühekordsele prügile ja plastile, mida minu hooldamine tulevikus kaasa peaks tooma...ja nüüd pean ma tõestama, et plastik on teatud olukorras õige ja hea. Ja võitlema selle kõrrejupikese eest. Kuni ma veel saan.
Ma jään nüüd vait, sest ega mul kergemaks ei läinud küll. Kõik võitlused on ju alles ees.
Kui härrased Kiisler ja Saar tahavad keskkonda ja ininesi säästa ning endale nime teha, siis soovitan tõstatada pigem eutanaasia ja assisteeritud suitsiidide teema.
On aeg.
No comments:
Post a Comment
Note: Only a member of this blog may post a comment.