Eile toimus Tallinna Lennujaamas ekskursioon liikumispuudega inimestele.
Kuigi olime eelmisel päeval käinud Helsingis kruiisimas (äratus kell 03.00, laev väljus 07.00, tagasi voodis 01.30), ei saanud me ometi sellist võimalust kasutamata jätta. Nii startisimegi hommikul 8.15 uuesti Tallinna poole.
Lennujaam oli tore, ilusad noored inimesed ning kohv ja saiakesed ootasid, meie parkimine oli korraldatud
Piltide kvaliteet on olematu aga püüdke siiski lugeda kohvikeetmisnurga tekste :)
Lennujaama ees käib uue, kolmekorruselise parkimismaja ehitus. Igale korrusele tulevad ka invaparkimiskohad. Tavapärase 15 minuti tasuta parkimise asemel on invakohal võimalik tasuta parkida kuni 2 tundi.
Ehitusega kaasnevad täna ajutised nn kaldteed, mis on tehtud umbes tatist ja vatist. Need olid visuaalselt nii jäledad ja kipakad, et ma ei tahtnud piltigi teha. Jah, kõik said sealt üle jne, aga see on nii tüütult tüüpiline kokkuhoiukoht. Ma ei vaadanud, mis ehitusfirmaga seal tegu on, küllap suure ja edukaga. Siiski ilmselt mitte nii edukaga, et saaks endale normaalsed teisaldatavad kaldteed tekitada. See jäi ka ainukeseks tõrvatilgaks. Kitsaskohti lennujaamas muidugi on, aga nendest ollakse teadlikud ning nendega tegeletakse.
Teoreetiliselt on lennureisile minnes nii, et oma erivajadustest annab inimene teada pileteid broneerides lennufirmale, kes ise suhtleb lennujaamadega. Mina kontrolliksin kindlasti üle, kas lennujaamale on info edastatud :) Lennufirma ju tegelikult reisijaga ei kohtu.
Erivajadusega reisija ehk lennujaama keeles PRM (Passenger with Restricted Mobility) teenindust pakub lennujaam.
Oma saabumisest lennujaama tuleb ise teada anda, keegi teie tulekut ei passi. Saabuda tuleks väga aegsasti, sest erivajadusega reisija viiakse lennukisse enne teisi. See-eest maha saab ta jälle viimasena :P Üks ekskursioonil osalenu jagas oma kogemust pooleteisttunnisest väljapääsu ootamisest. Seda küll mitte Tallinnas.
Tulevikus saavad Tallinna Lennujaamas olema abistaja kutsumiseks ka mobiilsete teavitussüsteemidega punktid ning parem märgistus vaegnägijatele.
Euroopa Liidu direktiiv ütleb, et ooteaeg abistaja saabumiseks ei tohi olla üle 25 minuti. Tallinna Lennujaamas on see keskmiselt 3 minutit :)
PRM teenindust oli aastal 2013 vaja 3375 korral.
Tänavu juba 4195 korral, aasta lõpuks on prognoos üle 6000 erivajadusega reisija.
Suvel keskmiselt 25, talvel 15 inimest päevas.
PRM teenindust vajavad näiteks ka lennuhirmuga inimesed, kelle hulk pidavat olema tõusuteel. Seda hirmu, nagu ka invaparkimiskohti, pidavat inimesed vahel ka kurjasti ära kasutama.
2018 investeeriti PRM teeninduse arendusse 280000 eurot.
Ratastooliga reisija peab teadma oma ratastooli kaalu, aku tüüpi (kas lekkiv, mittelekiv või liitium) ja - võimsust.
Mina, ullike, seda muidugi ei tea, aga tähtsad paberid on voodi kõrval sahtlis, rohelise kausta vahel (see info on pereliikmetele juhuks kui mu kõne otsa saab, aga te tahate minuga Ibizale peole või kuskile sukelduma või suusatama sõita :) )
Lennukitel on olemas akude vedamise limiit, seega teoreetiliselt võib juhtuda, et sa jääd oma piletiostuga hiljaks.
Oma ratastooliga lennukisse ei pääse. Ratastool läheb äraantava pagasi hulka. Akud tuleb lahti ühendada. Seda peaks reisija tegema ise või oskama juhendada. Samuti peaks reisija pakkima ise oma ratastooli lahtikäivad detailid.
Hmmm...
Tee kindlasti tühjaks ka ratastooli taskud. Juhtpuldi ning istmepadja võiks käsipagasis kaasa võtta. Kus, millal ja kuidas peab istuma ümber lennujaama ratastooli või kitsasse kergesse kandetooli, millega ka lennukis liikuda saab, on ilmselt igal juhul erinev ja selgub kohapeal. Lennujaama poolt abistab 2 inimest, vajadusel kutsutakse päästjad või meedikud.
Ja igal pool on sinuga kaasas sinu enda saatja või kaaslane.
Julgestuskontrolli läbisime pisut lihtsustatud kujul ka reaalselt.
Kui jalgsi turvaväravate läbimine ei ole võimalik siis tehakse läbivaatus/kontroll käsitsi. Võimalik on paluda seda teha eraldi ruumis.
Üldiselt peaks kõik käsipagasi esemed mahtuma ära kasti sisse, aga näiteks kargud viiakse läbivaatuseks teise ruumi.
Tõenäoliselt annavad metallidetektorväravad häiret ka puusaproteesile.
Käsipagasi vedelike piirangud ei kehti ravimitele ja eritoitudele. Ka süstlad on lubatud.
Kotitäie kanepiga saab julgestuskontrollist rahulikult läbi. Mitte, et see kahe silma vahele jääks. See ei ole lihtsalt julgestusteenistuse rida. Küll aga teevad nad koostööd politsei- ja piirivalve ning maksu- ja tolliametiga :P
Arstitõenditest ning röntgenipiltidest suurt kasu julgestusteenistusel ei ole. Sel lihtsal põhjusel, et seal ei tööta arstid. Neil ametnikel puudub pädevus nende paberitega tegelemiseks.
Samuti ei tegele julgestusteenistus pagasi suuruse ja kaalu küsimustega. Igal lennufirmal on oma reeglid, mis pealegi tihti muutuvad. Neil tasub silma peal hoida.
Nii kätelt kui ratastoolilt võetakse paberiga lõhkeaine proov. Jah, minu "parim enne" on tõesti läbi - endistel aegadel poleks ma sealt puhtalt pääsenud, sihuke püss nagu ma olin :D
Lennureisile minnes ei tasuks siiski eelmisel päeval kordusõppuste, lasketiiru või ilutulestikuga liialdada :D
Ja siis lennukisse!
Tallinna Lennujaamal on hulk uut tehnikat, mis ratastoolikasutaja/liikumispuudega inimese lennukissepääsu kiiremaks ja valutumaks teevad. Lisaks pidev koolitus töötajatele. Pakkusin ka ennast koolitustele "modelliks", kuid lennujaama töötajad jäid selle juurde, et harjutavad üksteise peal ning õpivad "töö käigus". See viimane ongi see, mida mina ise kliendina päris elus vältida tahaksin. Selline uljas suhtumine, et küll meie tassime ja tõstame toob mulle alati meelde
Selle Kreisiraadio klipi.
Nali naljaks, tegelikult on see hirmutav, kui keegi sinuga omatahtsi toimetab ja sa võibolla ei saagi midagi öelda. Kindlasti on ka terve, heas toonuses inimese kantimine oluliselt teistsuguste kogemus kui näiteks minusuguse sültja massi teisaldamine.
Lennujaamas on olemas uus väike invabuss, millel on taga tõstuk. Sellega on hea reisijaid terminalist platsile ja tagasi toimetada. Bussis on 2 ratastooli ning 4 saatja kohta.
Veel on neil tõstukiga trapp, mille kandevõime on 300 kg. Tõsi, suurem elektriline ratastool selle tõstuki platvormile ei mahu.
2019 on plaanis soetada veel üks trapp, millega saab teenindada ka väiksemaid lennukeid.
Kõige põnevam (selle proovisin ka ise ära) tundus ambulift, kuhu mahub korraga 4 tooli koos saatjatega.
Pmst on see tõstukiga furgoonauto, mis sõidab lennuki külge, furgoon tõuseb lennuki ukseni (kuni 6m) ja siis veered sa sisse. Või siis ikka ei veere- sind tõstetakse hoopis sellesse kitsasse kandetooli. See osa vähendab minu reisiindu ikka väga olulisel määral. Absoluutselt ei tundu turvaline. Aga tegelikult ilmselt ikka on.
Teine aspekt, mis reisihimu maha võtab on ratastooli käsitlemine pagasis.
Videot näidati selle kohta ka. Poleks pidanud :P
Kui midagi peaks juhtuma, siis tasub teha pilt ja küllap kindlustus toimib, aga mis ma senikaua teen? Võõral maal näiteks.
Kui lend on lennatud, siis ei ole teada, millal sa oma tooli kätte saad. Igas lennujaamas on see erinev, vbl alles pagasi juures.
Päris lendama meid paraku ei viidud, rammusad jutud olid maha tõmmatud, millest üle sõita ei lubatud :)
Väga tore ekskursioon oli. Aitäh kõigile kes selle teokssaamiseks oma tööd tegid!
Ekskursioone onl plaanis veelgi.
***
Koju sõites ütles Janek, et ilmad on ilusad ja peaksime Saaremaal ka ära käima. Juhuuu, pärast pikki sõite ja vähest und, oli see tema poolt väga kena pakkumine.
Paraku mõjus see ilus ilm mulle nii, et täna on mu kurk haige ja nina nohune ja hirm naha vahel, et jäängi täitsa tõbiseks.
Palun ei!
Reisimine (eriti selle planeerimine ja ootamine), kõigele oma ebamugavusele vaatamata, on üks väheseid asju, mis mind veel tõeliselt elevile ajab.
Võimalusi selleks paraku ei ole.
Kujutasin alati ette, et kui ma suureks saan, st. pärast 50-ndat sünnipäeva, kui Leenul on gümnaasium lõpetatud, lähen ma reisima.
Et lähen Islandile, elan ja töötan seal niikaua kui ära tüdine ja siis lähen Iirimaale, Itaaliasse kindlasti, Kreekasse, kuskile, kus on polaaröö, Lõunaosariikudesse. Rohkem nagu esialgu ei mõelnudki. Noh, nagu öeldakse, inimene plaanib, jumal naerab.
Oh, mul on juba ammu üks pilt telefoni salvestatud, siinkohal sobib see ära kasutada küll.
PS! Te ometi ei lootnud, et ma jätan kasutamata võimaluse külastada Lennujaama tualetti? 😉
Selle pildiga tervitan Maarikat, kes lohutas mind öeldes, et kui Lennart Meril sobis tualettide problemaatikaga tegeleda, siis ei ole ka minul vaja häbeneda :)
Lifti juures 0-korrusel asuv invatualett oli ok. Pott oli kõrge :) Tualettpaberihoidik oli küll käeulatusest väljas, aga see on küll nii tavaline, et usutavasti on kõigil invatualeti kasutajatel oma paberivarud alati toolitaskus.
Uued tualetikompleksid on ehitamisel, ka ema ja lapse tuba koos kohapealse mähkmevaruga on plaanis.
Kuigi olime eelmisel päeval käinud Helsingis kruiisimas (äratus kell 03.00, laev väljus 07.00, tagasi voodis 01.30), ei saanud me ometi sellist võimalust kasutamata jätta. Nii startisimegi hommikul 8.15 uuesti Tallinna poole.
Lennujaam oli tore, ilusad noored inimesed ning kohv ja saiakesed ootasid, meie parkimine oli korraldatud
Piltide kvaliteet on olematu aga püüdke siiski lugeda kohvikeetmisnurga tekste :)
Lennujaama ees käib uue, kolmekorruselise parkimismaja ehitus. Igale korrusele tulevad ka invaparkimiskohad. Tavapärase 15 minuti tasuta parkimise asemel on invakohal võimalik tasuta parkida kuni 2 tundi.
Ehitusega kaasnevad täna ajutised nn kaldteed, mis on tehtud umbes tatist ja vatist. Need olid visuaalselt nii jäledad ja kipakad, et ma ei tahtnud piltigi teha. Jah, kõik said sealt üle jne, aga see on nii tüütult tüüpiline kokkuhoiukoht. Ma ei vaadanud, mis ehitusfirmaga seal tegu on, küllap suure ja edukaga. Siiski ilmselt mitte nii edukaga, et saaks endale normaalsed teisaldatavad kaldteed tekitada. See jäi ka ainukeseks tõrvatilgaks. Kitsaskohti lennujaamas muidugi on, aga nendest ollakse teadlikud ning nendega tegeletakse.
Teoreetiliselt on lennureisile minnes nii, et oma erivajadustest annab inimene teada pileteid broneerides lennufirmale, kes ise suhtleb lennujaamadega. Mina kontrolliksin kindlasti üle, kas lennujaamale on info edastatud :) Lennufirma ju tegelikult reisijaga ei kohtu.
Erivajadusega reisija ehk lennujaama keeles PRM (Passenger with Restricted Mobility) teenindust pakub lennujaam.
Oma saabumisest lennujaama tuleb ise teada anda, keegi teie tulekut ei passi. Saabuda tuleks väga aegsasti, sest erivajadusega reisija viiakse lennukisse enne teisi. See-eest maha saab ta jälle viimasena :P Üks ekskursioonil osalenu jagas oma kogemust pooleteisttunnisest väljapääsu ootamisest. Seda küll mitte Tallinnas.
Tulevikus saavad Tallinna Lennujaamas olema abistaja kutsumiseks ka mobiilsete teavitussüsteemidega punktid ning parem märgistus vaegnägijatele.
Euroopa Liidu direktiiv ütleb, et ooteaeg abistaja saabumiseks ei tohi olla üle 25 minuti. Tallinna Lennujaamas on see keskmiselt 3 minutit :)
PRM teenindust oli aastal 2013 vaja 3375 korral.
Tänavu juba 4195 korral, aasta lõpuks on prognoos üle 6000 erivajadusega reisija.
Suvel keskmiselt 25, talvel 15 inimest päevas.
PRM teenindust vajavad näiteks ka lennuhirmuga inimesed, kelle hulk pidavat olema tõusuteel. Seda hirmu, nagu ka invaparkimiskohti, pidavat inimesed vahel ka kurjasti ära kasutama.
2018 investeeriti PRM teeninduse arendusse 280000 eurot.
Ratastooliga reisija peab teadma oma ratastooli kaalu, aku tüüpi (kas lekkiv, mittelekiv või liitium) ja - võimsust.
Mina, ullike, seda muidugi ei tea, aga tähtsad paberid on voodi kõrval sahtlis, rohelise kausta vahel (see info on pereliikmetele juhuks kui mu kõne otsa saab, aga te tahate minuga Ibizale peole või kuskile sukelduma või suusatama sõita :) )
Lennukitel on olemas akude vedamise limiit, seega teoreetiliselt võib juhtuda, et sa jääd oma piletiostuga hiljaks.
Oma ratastooliga lennukisse ei pääse. Ratastool läheb äraantava pagasi hulka. Akud tuleb lahti ühendada. Seda peaks reisija tegema ise või oskama juhendada. Samuti peaks reisija pakkima ise oma ratastooli lahtikäivad detailid.
Hmmm...
Tee kindlasti tühjaks ka ratastooli taskud. Juhtpuldi ning istmepadja võiks käsipagasis kaasa võtta. Kus, millal ja kuidas peab istuma ümber lennujaama ratastooli või kitsasse kergesse kandetooli, millega ka lennukis liikuda saab, on ilmselt igal juhul erinev ja selgub kohapeal. Lennujaama poolt abistab 2 inimest, vajadusel kutsutakse päästjad või meedikud.
Ja igal pool on sinuga kaasas sinu enda saatja või kaaslane.
Julgestuskontrolli läbisime pisut lihtsustatud kujul ka reaalselt.
Kui jalgsi turvaväravate läbimine ei ole võimalik siis tehakse läbivaatus/kontroll käsitsi. Võimalik on paluda seda teha eraldi ruumis.
Üldiselt peaks kõik käsipagasi esemed mahtuma ära kasti sisse, aga näiteks kargud viiakse läbivaatuseks teise ruumi.
Tõenäoliselt annavad metallidetektorväravad häiret ka puusaproteesile.
Käsipagasi vedelike piirangud ei kehti ravimitele ja eritoitudele. Ka süstlad on lubatud.
Kotitäie kanepiga saab julgestuskontrollist rahulikult läbi. Mitte, et see kahe silma vahele jääks. See ei ole lihtsalt julgestusteenistuse rida. Küll aga teevad nad koostööd politsei- ja piirivalve ning maksu- ja tolliametiga :P
Arstitõenditest ning röntgenipiltidest suurt kasu julgestusteenistusel ei ole. Sel lihtsal põhjusel, et seal ei tööta arstid. Neil ametnikel puudub pädevus nende paberitega tegelemiseks.
Samuti ei tegele julgestusteenistus pagasi suuruse ja kaalu küsimustega. Igal lennufirmal on oma reeglid, mis pealegi tihti muutuvad. Neil tasub silma peal hoida.
Nii kätelt kui ratastoolilt võetakse paberiga lõhkeaine proov. Jah, minu "parim enne" on tõesti läbi - endistel aegadel poleks ma sealt puhtalt pääsenud, sihuke püss nagu ma olin :D
Lennureisile minnes ei tasuks siiski eelmisel päeval kordusõppuste, lasketiiru või ilutulestikuga liialdada :D
Ja siis lennukisse!
Tallinna Lennujaamal on hulk uut tehnikat, mis ratastoolikasutaja/liikumispuudega inimese lennukissepääsu kiiremaks ja valutumaks teevad. Lisaks pidev koolitus töötajatele. Pakkusin ka ennast koolitustele "modelliks", kuid lennujaama töötajad jäid selle juurde, et harjutavad üksteise peal ning õpivad "töö käigus". See viimane ongi see, mida mina ise kliendina päris elus vältida tahaksin. Selline uljas suhtumine, et küll meie tassime ja tõstame toob mulle alati meelde
Selle Kreisiraadio klipi.
Nali naljaks, tegelikult on see hirmutav, kui keegi sinuga omatahtsi toimetab ja sa võibolla ei saagi midagi öelda. Kindlasti on ka terve, heas toonuses inimese kantimine oluliselt teistsuguste kogemus kui näiteks minusuguse sültja massi teisaldamine.
Lennujaamas on olemas uus väike invabuss, millel on taga tõstuk. Sellega on hea reisijaid terminalist platsile ja tagasi toimetada. Bussis on 2 ratastooli ning 4 saatja kohta.
Veel on neil tõstukiga trapp, mille kandevõime on 300 kg. Tõsi, suurem elektriline ratastool selle tõstuki platvormile ei mahu.
2019 on plaanis soetada veel üks trapp, millega saab teenindada ka väiksemaid lennukeid.
Kõige põnevam (selle proovisin ka ise ära) tundus ambulift, kuhu mahub korraga 4 tooli koos saatjatega.
Pmst on see tõstukiga furgoonauto, mis sõidab lennuki külge, furgoon tõuseb lennuki ukseni (kuni 6m) ja siis veered sa sisse. Või siis ikka ei veere- sind tõstetakse hoopis sellesse kitsasse kandetooli. See osa vähendab minu reisiindu ikka väga olulisel määral. Absoluutselt ei tundu turvaline. Aga tegelikult ilmselt ikka on.
Teine aspekt, mis reisihimu maha võtab on ratastooli käsitlemine pagasis.
Videot näidati selle kohta ka. Poleks pidanud :P
Kui midagi peaks juhtuma, siis tasub teha pilt ja küllap kindlustus toimib, aga mis ma senikaua teen? Võõral maal näiteks.
Kui lend on lennatud, siis ei ole teada, millal sa oma tooli kätte saad. Igas lennujaamas on see erinev, vbl alles pagasi juures.
Päris lendama meid paraku ei viidud, rammusad jutud olid maha tõmmatud, millest üle sõita ei lubatud :)
Väga tore ekskursioon oli. Aitäh kõigile kes selle teokssaamiseks oma tööd tegid!
Ekskursioone onl plaanis veelgi.
***
Koju sõites ütles Janek, et ilmad on ilusad ja peaksime Saaremaal ka ära käima. Juhuuu, pärast pikki sõite ja vähest und, oli see tema poolt väga kena pakkumine.
Paraku mõjus see ilus ilm mulle nii, et täna on mu kurk haige ja nina nohune ja hirm naha vahel, et jäängi täitsa tõbiseks.
Palun ei!
Reisimine (eriti selle planeerimine ja ootamine), kõigele oma ebamugavusele vaatamata, on üks väheseid asju, mis mind veel tõeliselt elevile ajab.
Võimalusi selleks paraku ei ole.
Kujutasin alati ette, et kui ma suureks saan, st. pärast 50-ndat sünnipäeva, kui Leenul on gümnaasium lõpetatud, lähen ma reisima.
Et lähen Islandile, elan ja töötan seal niikaua kui ära tüdine ja siis lähen Iirimaale, Itaaliasse kindlasti, Kreekasse, kuskile, kus on polaaröö, Lõunaosariikudesse. Rohkem nagu esialgu ei mõelnudki. Noh, nagu öeldakse, inimene plaanib, jumal naerab.
Oh, mul on juba ammu üks pilt telefoni salvestatud, siinkohal sobib see ära kasutada küll.
PS! Te ometi ei lootnud, et ma jätan kasutamata võimaluse külastada Lennujaama tualetti? 😉
Selle pildiga tervitan Maarikat, kes lohutas mind öeldes, et kui Lennart Meril sobis tualettide problemaatikaga tegeleda, siis ei ole ka minul vaja häbeneda :)
Lifti juures 0-korrusel asuv invatualett oli ok. Pott oli kõrge :) Tualettpaberihoidik oli küll käeulatusest väljas, aga see on küll nii tavaline, et usutavasti on kõigil invatualeti kasutajatel oma paberivarud alati toolitaskus.
Uued tualetikompleksid on ehitamisel, ka ema ja lapse tuba koos kohapealse mähkmevaruga on plaanis.
No comments:
Post a Comment
Note: Only a member of this blog may post a comment.