Kuna ma oma eelmises postituse julgesin uhkustada, et minu als on selline leebe ja laseb mul olla ja mingit näilist iseseisvust viljeleda, siis ilmselt ärritas see universumit niiväga, et sain karistuseks korraliku litaka.
Selsamal, eelmise postituse ehk 20-nda novembri õhtul kl 9 hakkas tühja koha pealt valutama minu kõht. Oli selline pinges. Korraks nagu magu, siis parem külg ja selg ning valu lokaliseerus paremale alakõhtu. Iiveldasin ja natuke öökisin. Klassikaline pimesool, nagu ma dr. Google abil paari tunniga diagnoosisin.
Kutsusingi südaöö paiku endale kiirabi, kes mind Rakvere EMOsse viis.
Sain valuvaigisteid (eriti ei aidanud) ja kuskil seal nurgas ma siis õnnetu ja lööduna lebasin. Mingit abinuppu ega midagi ei antud, minu õnneks oli seal ka úks liikuv patsient, kes mulle vahepeal kellegi kohale vedas, kes rohtu andis ja liigutada aitas.
See nooruke abiarst, kes seal öösel oli, ei tohigi ilmselt mingeid otsuseid üksi vastu võtta ja tema plaan oli mind koju saata... Et analüüsid on head ja valu siis ilmselt minu ettekujutuse vili vist?
Hommikul saabus mingi vanem mees, kes lasi teha kompuutri (milleks kulus 5 minutit) ja võtta uued analüüsid.
Siis oli pilt selge.
Kuidas aga saab nii olla, et mädase, gangrenoosse apedintsiidiga olid mõni tund varem analüüsid korras - ulme, mingi organismi eripära vist! Ma ei tea ainult kelle :P
Opi vajadus oli selge, arst arvas, et Tartu oleks parim. Et mu oma neuroloog ka seal ja... Aga Tartu arvas jälle, et nemad minuga ei riski. ALS-ikatel on mingi eri teema narkoosiga jne.
WTF Tartu Ülikooli Kliinikum?
Teie ei riski millega?
Ma olen oma haige kere iga natukese aja tagant teile uurida andnud ja teie üliöpilastele torkida ja nüüd on nii?
Ma sellest üldse ei räägi, et meie riigis saab niimoodi patsiente valida. Ja loomulikult olen ma nüüd targem ja lasen mingi häda korral Janekil ennast otse Tartusse viia.
Minge teie vaadake, kas neil on uksel mingid kapid, minu pildid näpus, et mind ei tohi sisse lasta, siis tean ennast enne maskeerida!
Muidu oli emos vaikne öö. Minu pimesool, sapikivid, vist üks paari päeva tagune väike insult ja vererõhk. Kõik kenad puhtad vananimesed. Kõige sagedasem sõna, mida ma kuulsin, oli muidugi "perearst".
Ärge, kurat, raisake emos oma energiat ja tööaega nendele kampaaniakõnedele, las seda teevad need ametnikud, kes kabinettides megapalkade eest meie meditsiini "korraldavad". Päris sügavale anuusi on see süsteem korraldatud (Just süsteem, mitte meedikud). Võib olla selle pärast mu pimesool haigeks jäigi, et sistem peesse on keeratud? (okei, on nõme nali, aga millegi muuga ma ennast aidata ei saa praegu)
Olge seal emos patsiendi jaoks olemas. Keegi ei taha surra üksi, hirmul ja teadmatuses ja ega me enne küll kiirabisse ei pöördu, kui see mõte pole peast läbi käinud.
Olge, kurat, inimesed. Keegi ei palu teil koos endaga palvetada ega pole vaja ka mulle rääkida lugusid sõbra raskest lõualuuvähist (ma olen hea kuulaja küll muidu, aga arst vali kohta ometigi. Mul niigi muret küll)
Aga olge nähtavad või kättesaadavad vähemalt. Või kuuldekaugusel. Kuniks mul veel häält natukene on.
Tallinn õnneks oli valmis mind võtma, arst ütles, et ärgu ma muretsegu, pimesoolt saab opereerida ka narkoosita... ja ega ma selle pärast ei muretsenud ka. Palavik juba tõusis, elustamis- ja invasiivse ravi keelud kenasti kirjas ja eks ma ju pigem lootsingi, et selle narkoosiga midagi viltu läheb.
Aga Tallinnasse mind viidi kenas kiirabiautos, parameedikud kõrval. Sättisid tekid toeks, et ma mugavamalt püsiks.
Linna sissesõit oli muidugi jube. Teate ju seda treppis teed. Oma neli last sünnitasin ma ilma kisa ja oigamiseta, nüüd oli mind kuulda küll nendes hüppekohtades. Näolihased ei jaksa suud kinni hoida enam. Sellised hädas looma viiksatused pääsevad välja. Y
Linna piiril lülitati tuled ja viled sisse. Aga see mind enam ei seganud, olin mingis oma soojas palavikumullis.
JATKUU...
Pildi pätsasin Tingel-Tangeli feissarist.
Selsamal, eelmise postituse ehk 20-nda novembri õhtul kl 9 hakkas tühja koha pealt valutama minu kõht. Oli selline pinges. Korraks nagu magu, siis parem külg ja selg ning valu lokaliseerus paremale alakõhtu. Iiveldasin ja natuke öökisin. Klassikaline pimesool, nagu ma dr. Google abil paari tunniga diagnoosisin.
Kutsusingi südaöö paiku endale kiirabi, kes mind Rakvere EMOsse viis.
Sain valuvaigisteid (eriti ei aidanud) ja kuskil seal nurgas ma siis õnnetu ja lööduna lebasin. Mingit abinuppu ega midagi ei antud, minu õnneks oli seal ka úks liikuv patsient, kes mulle vahepeal kellegi kohale vedas, kes rohtu andis ja liigutada aitas.
See nooruke abiarst, kes seal öösel oli, ei tohigi ilmselt mingeid otsuseid üksi vastu võtta ja tema plaan oli mind koju saata... Et analüüsid on head ja valu siis ilmselt minu ettekujutuse vili vist?
Hommikul saabus mingi vanem mees, kes lasi teha kompuutri (milleks kulus 5 minutit) ja võtta uued analüüsid.
Siis oli pilt selge.
Kuidas aga saab nii olla, et mädase, gangrenoosse apedintsiidiga olid mõni tund varem analüüsid korras - ulme, mingi organismi eripära vist! Ma ei tea ainult kelle :P
Opi vajadus oli selge, arst arvas, et Tartu oleks parim. Et mu oma neuroloog ka seal ja... Aga Tartu arvas jälle, et nemad minuga ei riski. ALS-ikatel on mingi eri teema narkoosiga jne.
WTF Tartu Ülikooli Kliinikum?
Teie ei riski millega?
Ma olen oma haige kere iga natukese aja tagant teile uurida andnud ja teie üliöpilastele torkida ja nüüd on nii?
Ma sellest üldse ei räägi, et meie riigis saab niimoodi patsiente valida. Ja loomulikult olen ma nüüd targem ja lasen mingi häda korral Janekil ennast otse Tartusse viia.
Minge teie vaadake, kas neil on uksel mingid kapid, minu pildid näpus, et mind ei tohi sisse lasta, siis tean ennast enne maskeerida!
Muidu oli emos vaikne öö. Minu pimesool, sapikivid, vist üks paari päeva tagune väike insult ja vererõhk. Kõik kenad puhtad vananimesed. Kõige sagedasem sõna, mida ma kuulsin, oli muidugi "perearst".
Ärge, kurat, raisake emos oma energiat ja tööaega nendele kampaaniakõnedele, las seda teevad need ametnikud, kes kabinettides megapalkade eest meie meditsiini "korraldavad". Päris sügavale anuusi on see süsteem korraldatud (Just süsteem, mitte meedikud). Võib olla selle pärast mu pimesool haigeks jäigi, et sistem peesse on keeratud? (okei, on nõme nali, aga millegi muuga ma ennast aidata ei saa praegu)
Olge seal emos patsiendi jaoks olemas. Keegi ei taha surra üksi, hirmul ja teadmatuses ja ega me enne küll kiirabisse ei pöördu, kui see mõte pole peast läbi käinud.
Olge, kurat, inimesed. Keegi ei palu teil koos endaga palvetada ega pole vaja ka mulle rääkida lugusid sõbra raskest lõualuuvähist (ma olen hea kuulaja küll muidu, aga arst vali kohta ometigi. Mul niigi muret küll)
Aga olge nähtavad või kättesaadavad vähemalt. Või kuuldekaugusel. Kuniks mul veel häält natukene on.
Tallinn õnneks oli valmis mind võtma, arst ütles, et ärgu ma muretsegu, pimesoolt saab opereerida ka narkoosita... ja ega ma selle pärast ei muretsenud ka. Palavik juba tõusis, elustamis- ja invasiivse ravi keelud kenasti kirjas ja eks ma ju pigem lootsingi, et selle narkoosiga midagi viltu läheb.
Aga Tallinnasse mind viidi kenas kiirabiautos, parameedikud kõrval. Sättisid tekid toeks, et ma mugavamalt püsiks.
Linna sissesõit oli muidugi jube. Teate ju seda treppis teed. Oma neli last sünnitasin ma ilma kisa ja oigamiseta, nüüd oli mind kuulda küll nendes hüppekohtades. Näolihased ei jaksa suud kinni hoida enam. Sellised hädas looma viiksatused pääsevad välja. Y
Linna piiril lülitati tuled ja viled sisse. Aga see mind enam ei seganud, olin mingis oma soojas palavikumullis.
JATKUU...
No comments:
Post a Comment
Note: Only a member of this blog may post a comment.