Tallinnas lükati mind autost välja mingis maaaluses garaažis ja jäeti keset ruumi. Nägin möödumas palju jalgu, kuulsin inimesi omavahel rääkimas, aga mul oli kõigest hästi ükskõik. Eredam hetk oli see, kui mulle selja tagant (lebasin küljel) mingi kõva asi kõrva suruti. Loodan, et see oli kraadiklaas :P
Ilmselt tõsteti mind ka ühelt raamilt teisele, aga seda ma ei mäleta.
Järgmine pilt on juba puhtamast saalist ja kell seinal näitas 12. Analüüsid, kanüülid, valus-valus-valus ja kuri õde, kes needis mu veene (eks paremad kohad olid juba Rakveres ära torgitud) ja oli tige, et ma vasaku käega ei pumpa ja ei pööra seda. Neil ka väänata ei lubanud. Sest et valus.
Miks miks miks??? Sest et ALS. Mis see on?
Mina nutan... Ma ei mäleta, kui palju kordi see stsenaarium kordus... Ja see ongi see põhjus, miks ma tahan teile alsist rääkida. Et oleks rohkem mõistmist ja vähem hukkamõitmist. Sellistes olukordes ei suuda ma olla tänulik, et ALS mu välimust vähe laastanud on. Meedikutele tundusin ma ilmselt priske tervise juures oleva polkovniku lesena, kes oma pimesoolest nüüd veel viimast võtta kavatseb.
Kui ma juba jälle nutta jaksasin, siis ei vaevunud ma ennast enam õigustama, et ma ei nuta ju selle sitase pimesoole ega valu ega surmahirmu pärast. Ma nutan selle pärast, mis saab edasi pärast opi: abitus, mähkmed, võõras režiim...
Arste rääkis minuga palju, epiga oli neil aega endiselt küll. Küsisin, et kas nad ootavad, kuni see pimesool lõhkeb? Aga noh, naljaga, mitte ei rünnanud neid. See ei pidavat ka probleem olema, nad on ka neid lõiganud küll. Siis ma küsisin, juba tõsisemalt, et mis nad arvavad, mis see mu alsile teeb - söömata, joomata, 30 tundi magamata, valudes, stressis, liikumatult...
ALS nõuab järjekindlat oma pilli järgi tantsimist. Kui sa alsile midagi loovutad, siis tagasi seda enam ei saa. Minu puhul on ressursse üsna vähe, arusaadav, et olen mures.
Enne oppi, käisime veel üle DNR - otsuse ning selle, et ma ei luba endale külge panna tulesid ja vilesid ehk hingamisaparaate ja muud sellist. Kenad noored tohtrihärrad mu voodi ümber olid kõik väga lugupidavad ja tegid oma ametile au.
Kui ma ärkasin, siis korraks oli pettumus küll. Küsisin, mis on kell, sain aru, et ju siis kõik sujus kiirelt, käed töötasid, mingi kärisev hääl tuli ka ja ma olin mõnusasti pilves.
Personal oli seal erakorralise kirurgia osakonnas väga ülekoormatud. Kohati väljendus see närvilisuses, kohati ka karjuti patsientide peale. Selleks, et saaksin kätte mulle juba tuua lubatud vee, pidin ma kella helistama 6x. Loomulikult tegin ma seda mõõdukate vahedega. Lõpuks ilmus keegi pahur, kes käskis mul kannatlik olla ja et tema on hoopis teisest osakonnast üldse. Siis ma tulin korraks pilvest välja ja küsisin, et kas ta tuli siia vinguma? Vastas eitavalt ja andis mulle vett :) no aitäh!
Aga selles pilves tiksusin ma järgmise hommikuni, kuni reaalsus mu jälle üles leidis. Erinevalt mu lapsest ja lapselapsest, kes pimedal Mustamäel mind taga otsisid ja sel päeval ei leidnudki.
Ilmselt tõsteti mind ka ühelt raamilt teisele, aga seda ma ei mäleta.
Järgmine pilt on juba puhtamast saalist ja kell seinal näitas 12. Analüüsid, kanüülid, valus-valus-valus ja kuri õde, kes needis mu veene (eks paremad kohad olid juba Rakveres ära torgitud) ja oli tige, et ma vasaku käega ei pumpa ja ei pööra seda. Neil ka väänata ei lubanud. Sest et valus.
Miks miks miks??? Sest et ALS. Mis see on?
Mina nutan... Ma ei mäleta, kui palju kordi see stsenaarium kordus... Ja see ongi see põhjus, miks ma tahan teile alsist rääkida. Et oleks rohkem mõistmist ja vähem hukkamõitmist. Sellistes olukordes ei suuda ma olla tänulik, et ALS mu välimust vähe laastanud on. Meedikutele tundusin ma ilmselt priske tervise juures oleva polkovniku lesena, kes oma pimesoolest nüüd veel viimast võtta kavatseb.
Kui ma juba jälle nutta jaksasin, siis ei vaevunud ma ennast enam õigustama, et ma ei nuta ju selle sitase pimesoole ega valu ega surmahirmu pärast. Ma nutan selle pärast, mis saab edasi pärast opi: abitus, mähkmed, võõras režiim...
Arste rääkis minuga palju, epiga oli neil aega endiselt küll. Küsisin, et kas nad ootavad, kuni see pimesool lõhkeb? Aga noh, naljaga, mitte ei rünnanud neid. See ei pidavat ka probleem olema, nad on ka neid lõiganud küll. Siis ma küsisin, juba tõsisemalt, et mis nad arvavad, mis see mu alsile teeb - söömata, joomata, 30 tundi magamata, valudes, stressis, liikumatult...
ALS nõuab järjekindlat oma pilli järgi tantsimist. Kui sa alsile midagi loovutad, siis tagasi seda enam ei saa. Minu puhul on ressursse üsna vähe, arusaadav, et olen mures.
Enne oppi, käisime veel üle DNR - otsuse ning selle, et ma ei luba endale külge panna tulesid ja vilesid ehk hingamisaparaate ja muud sellist. Kenad noored tohtrihärrad mu voodi ümber olid kõik väga lugupidavad ja tegid oma ametile au.
Kui ma ärkasin, siis korraks oli pettumus küll. Küsisin, mis on kell, sain aru, et ju siis kõik sujus kiirelt, käed töötasid, mingi kärisev hääl tuli ka ja ma olin mõnusasti pilves.
Personal oli seal erakorralise kirurgia osakonnas väga ülekoormatud. Kohati väljendus see närvilisuses, kohati ka karjuti patsientide peale. Selleks, et saaksin kätte mulle juba tuua lubatud vee, pidin ma kella helistama 6x. Loomulikult tegin ma seda mõõdukate vahedega. Lõpuks ilmus keegi pahur, kes käskis mul kannatlik olla ja et tema on hoopis teisest osakonnast üldse. Siis ma tulin korraks pilvest välja ja küsisin, et kas ta tuli siia vinguma? Vastas eitavalt ja andis mulle vett :) no aitäh!
Aga selles pilves tiksusin ma järgmise hommikuni, kuni reaalsus mu jälle üles leidis. Erinevalt mu lapsest ja lapselapsest, kes pimedal Mustamäel mind taga otsisid ja sel päeval ei leidnudki.
No comments:
Post a Comment
Note: Only a member of this blog may post a comment.