ALS-ist keegi eriti rääkida ei taha.
Päris ALS-ist. Mitte sellest minu näoga illalaa-trullalaa-kohvikusse-loomaaeda fake versioonist.
Päris ALS-ist, see on päevade kaupa nutmisest, katkisestest suhetest, püksipissimisest(ja mitte ainult), isiksuste muutumisest, krampidest, abitusest, lamatistest, kontrollimatust süljevoolust, ahastusest, üksindusest, hirmust, reetmisest, sondidest, valust, vaimsest ja füüsilisest ebamugavusest 24/7, süütundest, hingamisaparaatidest, lootusetusest, leinast.
Ja ma ei räägi ainult haigetest. Selle kõik teevad läbi ka lähedased.
Muidugi ei taha ma sellest rääkida. Mul on küll keskmisest väiksem privaatsusevajadus, aga ka keskmisest suurem jonn. Ma ei ole praegu veel valmis sellele vastikule haigusele loovutama ühtegi minutit oma vabast ajast. Kui mul on väiksemgi võimalus tegeleda millegi muuga, siis ma seda ka teha püüan.
Pere, sõbrad ja tervislik seisund on mulle seda siiani võimaldanud.
Oma elust naturalistlikke, šokeerivaid, erinevate kehavedelike värvi ja lõhnaga detaile ei jagaks ma niiehknaa.
Teiste omi jagada ei ole eetiline.
Aga ma tean neid kurnavaid, õudu, vastikust ja põgeneda tahtmist tekitavaid naturalistikke detaile.
Ma tean nüüd palju rohkem kui mulle õpetas töö sünnitusmajas ja lastehaigla opiblokis.
Ma tunnen ennast iga päev ja iga inimese ees süüdi, et ma teidki oma lobeda jutu ja näilise vaprusega sellele teele kaasa meelitan...
Paraku kasvasin ma aga üles väga tubli pioneerina ning lood noortest kangelastest, kes sõprade ja nõrgemate kaitseks dzotile viskusid, jätsid templi mu mällu igaveseks.
On kirjeldamatult sitt tunne nüüd ise see nõrgim lüli olla. On väga vähe asju, mida ma veel enda ja teiste heaks teha saan.
Üks asi, mida ma teha saan, on abi palumine.
Sest nüüd on nii, et Janno Puusepa fond, koht, kus ka ALS-ikad nõu ja reaalset kiiret igapäevast abi saavad (massaaž, füsioteraapia, ravitoidud, mähkmed, aspiraator) vajab meie abi.
Palun aidake Jannol ja Ingridil aidata (sest jah, tõesti, nad kahekesi ainult ongi).
Palun jagage fondi infot ka oma sõpradele.
MTÜ Janno Puusepa Fond
EE184204278605413008
***
Niimoodi. Nüüd võite mulle medali anda ja öelda, et ma olen vapper :P Sest ma tegin midagi, mida ma üldse teha ei oleks tahtnud.
Ma sugugi ei taha abi paluda. Aga kes siis palub?
Ja ma ei palu ju enda jaoks. See päev on paraku alles ees.
Päris ALS-ist. Mitte sellest minu näoga illalaa-trullalaa-kohvikusse-loomaaeda fake versioonist.
Päris ALS-ist, see on päevade kaupa nutmisest, katkisestest suhetest, püksipissimisest(ja mitte ainult), isiksuste muutumisest, krampidest, abitusest, lamatistest, kontrollimatust süljevoolust, ahastusest, üksindusest, hirmust, reetmisest, sondidest, valust, vaimsest ja füüsilisest ebamugavusest 24/7, süütundest, hingamisaparaatidest, lootusetusest, leinast.
Ja ma ei räägi ainult haigetest. Selle kõik teevad läbi ka lähedased.
Muidugi ei taha ma sellest rääkida. Mul on küll keskmisest väiksem privaatsusevajadus, aga ka keskmisest suurem jonn. Ma ei ole praegu veel valmis sellele vastikule haigusele loovutama ühtegi minutit oma vabast ajast. Kui mul on väiksemgi võimalus tegeleda millegi muuga, siis ma seda ka teha püüan.
Pere, sõbrad ja tervislik seisund on mulle seda siiani võimaldanud.
Oma elust naturalistlikke, šokeerivaid, erinevate kehavedelike värvi ja lõhnaga detaile ei jagaks ma niiehknaa.
Teiste omi jagada ei ole eetiline.
Aga ma tean neid kurnavaid, õudu, vastikust ja põgeneda tahtmist tekitavaid naturalistikke detaile.
Ma tean nüüd palju rohkem kui mulle õpetas töö sünnitusmajas ja lastehaigla opiblokis.
Ma tunnen ennast iga päev ja iga inimese ees süüdi, et ma teidki oma lobeda jutu ja näilise vaprusega sellele teele kaasa meelitan...
Paraku kasvasin ma aga üles väga tubli pioneerina ning lood noortest kangelastest, kes sõprade ja nõrgemate kaitseks dzotile viskusid, jätsid templi mu mällu igaveseks.
On kirjeldamatult sitt tunne nüüd ise see nõrgim lüli olla. On väga vähe asju, mida ma veel enda ja teiste heaks teha saan.
Üks asi, mida ma teha saan, on abi palumine.
Sest nüüd on nii, et Janno Puusepa fond, koht, kus ka ALS-ikad nõu ja reaalset kiiret igapäevast abi saavad (massaaž, füsioteraapia, ravitoidud, mähkmed, aspiraator) vajab meie abi.
Palun aidake Jannol ja Ingridil aidata (sest jah, tõesti, nad kahekesi ainult ongi).
Palun jagage fondi infot ka oma sõpradele.
MTÜ Janno Puusepa Fond
EE184204278605413008
***
Niimoodi. Nüüd võite mulle medali anda ja öelda, et ma olen vapper :P Sest ma tegin midagi, mida ma üldse teha ei oleks tahtnud.
Ma sugugi ei taha abi paluda. Aga kes siis palub?
Ja ma ei palu ju enda jaoks. See päev on paraku alles ees.
No comments:
Post a Comment
Note: Only a member of this blog may post a comment.