Et midagi mõistlikku kirjutada.
Ei, tegelikult see ei ole päris õige, ma kirjutasin ju Virumaa Teatajale ühe arvamusloo sellest, miks plastkõrte keelustamine EI OLE hea mõte.
Avaldatud veel ei ole,
kui kedagi huvitab, siis ma võin sel teemal kirglikult seletada :)
Long story short - paljude inimeste jaoks, kes tarbivad kogu oma söögi-joogi kõrre abil ei ole hetkel plastkõrtele sobivat alternatiivi. Seda, et me nendest erijuhtudest ja - vajadustest midagi ei tea, võibolla isegi ei taha teada, nimetatakse puudepimeduseks.
Seda, et keelustame plastkõrred ja tunneme ennast siis planeedi päästjatena, nimetaksin mina lihtsalt loll olemiseks.
Jah, kuskilt peab alustama. Kas seda peab aga tegema niigi kehvemal positsioonil olevate inimeste vajadusi eirates... I dont think so!
Seda ma teile ütlen, et mida sügavamale liiva sisse me pea puudega inimeste probleemide eest peidame, seda kaitsetumaks jääb tagumik.
Ja uskuge mind, elu leiab võimaluse, et meile mõnuga keerata!
Kuigi viimasel ajal sellest siiski ikka räägitakse ka. Isegi surmast räägitakse.
Arvestades seda, et suremine on ainus asi, mida iga inimene tõesti tegema PEAB, räägitakse siiski vähe. Ma mõtlen just pereliikmed omavahel.
Meie peres on need jutud räägitud. Selles osas, mis mind ja minu soove puudutab.
Muidugi ei ole see kellegi jaoks mingi meelisteema, aga ma leian, et mahajääjate seisukohast on lihtsam, kui mineja on oma asjad korraldanud ja soovid avaldanud.
Jutud ära rääkinud.
Kogemata läks nii, et vajutasin "salvesta" asemel "avalda" ja nüüd on mingi 20 inimest juba seda morbiidsevõitu juttu lugenud :)
Ma tean ju küll, et minult oodatakse muud.
Lisan mõned meemid siis vähemalt :P
Ei, tegelikult see ei ole päris õige, ma kirjutasin ju Virumaa Teatajale ühe arvamusloo sellest, miks plastkõrte keelustamine EI OLE hea mõte.
Avaldatud veel ei ole,
kui kedagi huvitab, siis ma võin sel teemal kirglikult seletada :)
Long story short - paljude inimeste jaoks, kes tarbivad kogu oma söögi-joogi kõrre abil ei ole hetkel plastkõrtele sobivat alternatiivi. Seda, et me nendest erijuhtudest ja - vajadustest midagi ei tea, võibolla isegi ei taha teada, nimetatakse puudepimeduseks.
Seda, et keelustame plastkõrred ja tunneme ennast siis planeedi päästjatena, nimetaksin mina lihtsalt loll olemiseks.
Jah, kuskilt peab alustama. Kas seda peab aga tegema niigi kehvemal positsioonil olevate inimeste vajadusi eirates... I dont think so!
Seda ma teile ütlen, et mida sügavamale liiva sisse me pea puudega inimeste probleemide eest peidame, seda kaitsetumaks jääb tagumik.
Ja uskuge mind, elu leiab võimaluse, et meile mõnuga keerata!
Kuigi viimasel ajal sellest siiski ikka räägitakse ka. Isegi surmast räägitakse.
Arvestades seda, et suremine on ainus asi, mida iga inimene tõesti tegema PEAB, räägitakse siiski vähe. Ma mõtlen just pereliikmed omavahel.
Meie peres on need jutud räägitud. Selles osas, mis mind ja minu soove puudutab.
Muidugi ei ole see kellegi jaoks mingi meelisteema, aga ma leian, et mahajääjate seisukohast on lihtsam, kui mineja on oma asjad korraldanud ja soovid avaldanud.
Jutud ära rääkinud.
Kogemata läks nii, et vajutasin "salvesta" asemel "avalda" ja nüüd on mingi 20 inimest juba seda morbiidsevõitu juttu lugenud :)
Ma tean ju küll, et minult oodatakse muud.
Lisan mõned meemid siis vähemalt :P
No comments:
Post a Comment
Note: Only a member of this blog may post a comment.