"Mihkel“

Oh jumal jumal küll!
See film viis mind päris rööpast välja. Mis on üllatav, sest minu sisseelamisvõime on väga piiratud. Ilmselt just sel põhjusel ei ole ma ka kunagi mänginud ühtegi teleka- ega arvutimängu - need tundusid  kõik nii kunstlikud. Ja seetõttu naljakad. Küll aga meeldis mulle vaadata pereliikmeid neid mängimas :) Nemad olid ehedad.
Kriitikameel on mul seevastu väga arenenud ja ega see küll millessegi sisseelamisele kasuks ei tule.
Viimati läksin ma liiga filmi sisse vist siis kui lolli peaga üksi "Mägedel on silmad 2" vaatama läksin. Siis ma natuke karjusin :D
Ja paras mulle, sest tegelikult pidin ma sel ajal araabia keele tunnis olema :D
"Mihkel" on väga hea film. Teema ja tegijad ja näitlejad ja käsitlus ja taustad ja kõik on väga hea.
Aga nii väga traagiline.
Inimene on vahel nii katkine ja erinõme olevus, et et et... Eelteadmist, et film põhineb tõsielusündmustel poleks vaja olnudki. Kõik mängiti nii usutavalt, et isegi minusugune naiivitar ei saanud öelda, et ega päriselt nii ikka ei ole. On küll. Ja see teeb väga kurvaks. Ja hirmutab. Sest elu on nii habras, et üksainus vale otsus ja põrgus sa oledki.
Mina olen muidu alati see, kes hakkab  huilgama, et mida kuradit, kas siis ühte vähegi selgemat pead ei ole kogu kamba peale. Selle filmi puhul talutati mind nii osavalt läbi sündmuste, et kahtlusi ega küsimusi ei tekkinud. Kõik oli usutav. Päris elu ongi selline. Ma ei tea, kas ja kui detailselt stsenaarium päriselust ümber kirjutati aga just need elulised detailid olidki eriti mõjusad.
Igatahes stsenaristide ees müts väga maha.
Kahtlustan, et vähemal ühel on  psühholoogi töökogemus.

Ma olin teadlik küll, millest film räägib.
Vaatama läksin Pääru Ojat. Ja Pääru Ojat ma nägin ka. Lummav kuju. No ja ta mängib ju kitarri ka. Flamenkot. Kusjuures lähiajal on ta Rakveres ja ma hullult tahaks minna, aga kuna mu kultuurikalender on nii punnis, siis ma ei julge sellest iitsatadagi.
Kõik näitlejad filmis olid ilusad ja head. Ilusad siis oma füüsise poolest.
Ahh, ma ei tea! Filmi vaatasime eile ja täna olen ma emotsioonist ikka veel nii punnis, et sõnugi on raske seguada.
No ja ega ma ei taha ka kellegi jaoks sisu ette ära rääkida.
Niipalju võin siiski iriseda ka, et venelasi oli natuke liiga laia pintsliga maalitud. Samas - ega teisi ju ka ei hellitatud.

Island oli  minu jaoks selline unistustemaa muidu. Pidin sinna reisima ja tööle minema kohe pärast 50-ndat sünnipäeva, kui Leenu on gümnaasiumi lõpetanud. Kust see mõte mulle pähe tuli - ei tea. Poeg igatahes sai mul nime Islandi rahvuskangelase järgi. Oli teine veel hullem sänikael kui meie Kalevipoeg :D
Pojalt sain täna ja varajase jõlulukingituse :) Lauri Saatpalu ja Jaan Sööt Vihula mõisas.

Filmi käisime vaatamas Laekvere Rahvamajas. Kenasti ligipääsetav (tualetid vist siiski mitte). Saalis oli vaid kümmekond inimest. Masendav.
Muljeid ma kellegiga vahetada ei saanudki. Üks ütles, et teda segas keeleprobleem. Ma ei tea, millest ta räägib, mind ei seganud miski. Räägiti kolmes keeles küll ja vahepeal olid subtiitrid, aga mind see tõesti ei seganud.
Teist segas heli, mõtles vist taustamuusikat, aga seda ma ei jõudnud kahjuks üldse märgata.
Vot sellised lood.
Homme lähen Tallinnasse. Sõber Elerin viib mind seiklema. Väga armas temast :) Jälle.
Palju on ka neid sõpru, kes mind juba ammu enam kuskile ei kutsu. Jah, ma tean, enamus kohti ei ole ju ligipääsetavad jne.
Siiski.
Siiski.
Aga Elluga läheme homme uut kaubanduskeskust vaatama. Ma ei mäletagi, millal ma viimati poes käisin.
Ja kinoõhtule läheme ka. Vaatama filmi saatusekaaslase Peeter Toominga viimasest eluaastast.
Ütleme nii, et see on juba masohhismi kalduv ettevõtmine. Aga Elluga koos võib isegi luurele minna. Küll ta mu pisarad pühib ja peale puhub.
Läheme Janeki autoga, tuleb huvitav road-trip loodetavasti :D
Oh, sel teemal oleks mul palju lugusid rääkida :D